Kusagil mujal on alati parem kui siin ja praegu: Abel Tasman & Marahau

Noo nii, eelmine postitus lõppes Christchurchis ja see algab aga Marahaus. Tegemist siis väikese külaga, kus Kerttu sõnul umbes 800 inimest alaliselt elab. Trip, mis pidi olema Google Maps-i järgi ca 400 km, osutus hoopis 470 km pikkuseks, kuigi sõitsin sama marsruuti mööda, mis Google soovitas. Seda enam, et siia saabki ainult kahte teed pidi tulla. Mingeid ootamatusi teel ei kohanud, Ford töötas ka suht eeskujulikult, seega on esimesed tuleristsed läbitud. Osaliselt oli väga huvitav tee läbi mitmete mäekurude, kuid polnud aega fotokaga pilte teha, kuna rohkem tuli ametis olla nõelasilmakurvide jm tülikate elementide läbimisega.
Ei ole siin see autojuhi elu kerge... :D Gaas, pidur, pidur, gaas, gaas, pidur jne

Igatahes kohale ma jõudsin, kuigi esimese hooga panin sellest kohvikust kaarega mööda, kus Kerttu töötab.
Marahau selline vahva kohake siis: väike kuurortkülake, kus põhirõhk on pandud kajaki rendile ja paadireisidele Abel Tasmani rahvusparki. Marahau on baaslaager kõikidele pikematele reisidele rahvusparki.

See pilt tehtud Kerttu maja ees, tagaplaanil üks tema majakaaslastest (Jasmine), kes töötab samuti Marahaus.

Marahau on a sunny day

Kuna ilm oli kuum, otsustasime ka ujuma minna. Hetkel oli mõõn, seega tuli omajagu kõmpida, et veeni jõuda. Aga krt vesi oli s*taks soe. Mere kohta ma mõtlen.

Suvitaja Pärnu rannas

Kerttu, Boy ja Ashley

Järgmisel päeval sebis Kerttu mulle ka väikese paadisõidu rahvusparki, nii et ei pidanud oma kukrut kergendama. Kohvikus on bossiks paadireiside firma bossi naine. Kuidas see nüüd kõlas? Tähendab, on abielupaar, mees juhib ühte firmat ja naine tal majandab kohvikuga. Ja Kerttu tunneb neid mõlemaid. Ta üldse saab kohalikega maru hästi läbi ja tundub, et igal pool käpp sees tal.

Rannas seisavad mõõna ajal traktorid koos treileritega, mis ootavad, et paadid peale korjata. Igatahes sinna liiva sisse nad kinni ei jää...

Ja päris vette kohe tagurdavad.

Paadisõit ise oli vahva, ütleks, et üks vahvamaid asju üldse selle Abel Tasmani matkamisraja juures. Kui meri ikka parajalt lainetab, siis on päris kaif. Raputab ja pritsib päris ohtrasti.
Esimese asjana näitatakse turistidele ühte lõhestunud kivi.

Split Apple Rock

Pärast seda kulgeb reis mööda rannikut, võimalusega erinevates kohtades maha minna ja matkarajale siirduda. Muidugi tiirutatakse ka väikeste saarekeste ümber, kus hülged armastavad poseerida.

Siin peaks tegemist olema suurima kiviga Abel Tasmani kandis.

Nii saavad turistid kaldale - tagurdatakse nii lähedale kui võimalik ja siis üle parda. Päris kuiva jalaga maale ei saa.

Kohalike soovitustel sõitsin mina kogu ranniku osa lõppu ja siis tagasi, et kusagil keskel maha minna. Koha nimeks Bark Bay. Järgmise üleskorjamispunktini oli ca 8-9 km. Let the tramping begin!

Sellised kitsad rajad olid läbivaks elemendiks kogu rahvuspargis...

...pikitud ahhetama panevate vaadetega.

Mingi hetk tuli ületada ka jõgi, mida sai ületada ainult rippsilda kasutades. Siit nii hirmus ei tundu, aga kohapeal oli küll natuke hullem :D Kõikus teine hirmsasti.

Vaade sillalt sügavikku :)

Selliseid vaateid avanes kümneid ja kümneid. Päris ausalt, ei viitsinud iga kord isegi fotokat enam kotis välja võtta...

Torrent Bay - ainuke küla koos eravaldustega rahvuspargis. Siia saab ainult paadiga mööda veeteed, nii et kui tahad poodi õlle järgi minna, siis "tough luck". Vett pead jooma. Aga praktiliselt kõigil on siin oma isiklik paat. Ei saa ju naabrimehest kehvem olla. Omaette ooper võis omal ajal olla ehitusmaterjali transport siinsesse ligipääsmatusse parki.

Matkarajal sai tehtud mõned lisakilomeetrid ja kõrvalepõige, et näha sellist nähtust nagu Cleopatra's Pool ehk siis Kleopatra bassein. Allikavesi vuhiseb muudkui mäest alla, aga on endale uuristanud tee peale ette jäävais kivimassides huvitavad teed ja ka väikesed veesilmad, kus saab sees supelda. Kuna väga kuuma oli nii või naa, siis sai isegi seal sees ära käidud. Ütleks, et värskendav oli, kui mitte isegi et külm.

Ainuke asi, mis häiris matkarajal, oli asjaolu, et praegu on turistide kõrghooaeg. Iga kitsa käänaku taga võis peamiselt kedagi vastu oodata. Ei saanud rahus ja vaikuses loodust nautida. Ja mulle tundub, et lisaks hiinlastele on Uus-Meremaal ka veel üks rahvus tugevasti esindatud. Kohati tundub isegi, et Neljas Reich oleks siin hetkel aset leidmas. Es gefällt mir nicht.
Anchorage Bay kämpimis alal sai uuritud ka külalisteraamatut. Kõigest üks eestlane jäi silma, kui kiiresti raamatu läbi lappasin. Täiendasin siinkäinud eestlaste ridasid, jättes külalisteraamatusse maha oma signatuuri ja kommentaari ning päritolumaa.

Mõned postkaardilt pärit pildid kah siis :D :D