Lõpuks ometi siis vabadus mõneks ajaks. Töö Fulton Hogani
poistega selleks korraks läbi ja aeg jälle teele asuda. Tuleb tunnistada, et
seekord oli lahkumine kurvem, sest hakkasin siin viibitud kahe ja poole kuu
jooksul hostelit oma koduks ja selle püsitöölisi peaaegu et pereks pidama.
Viimased 5 päeva, mil ma enam linnas tööl ei käinud, sai lihtsalt hostelis
meeldivalt vahvate inimestega mõnusalt aega veedetud. Ära sai käidud Iron Man 3
esilinastusel, mis oli tõele au andes paras pettumus, ning kohaliku õlletehase
Speights’i ringkäigul, mis lõpus päädis pooletunnise õllejoomismaratoniga, kuna
tegemist oli “open bar, dude” sorti üritusega, noh. Ole aga mees ja joo. Mina
esinesin muidugi alla igasugust arvestust, juues ära kõigest kümme 140ml
klaasi. Kõvemad mehed on 26st jagu saanud. Mis jääb minule muidugi
arusaamatuks, sest kui keskmine Uus-Meremaa õlu on khmkhm… s*tt, siis Speights
veel pügala võrra kehvem. Ja ise nad kutsuvad veel seda siin hellitavalt “Pride
of South”. Mine nüüd võta kinni.
Õlletehases |
Ah jaa, kontserdil käisin kah. Kuna minu lahkumine viibis
iga päev, sest lugupeetud seltsimehed leidsid jätkuvalt igasuguseid vabandusi,
miks ma peaks mõne päeva Dunedinis rohkem veetma, saabus softcore-rokipeerude jaoks kauaoodatud
päev, et omaenese silmaga näha Steven Tyler’it ja Aerosmithi. Viimasel päeval
tulid müüki odavad 49-taalsed piletid, et staadion maksimaalselt pööbliga
täita, ja otsustasime, et sitta kah, lähme kaeme perrä. Domingo muidugi oli
pöördes nagu viimane Yamaha R1 mudel,
sest ta on olnud Aerosmithi fänn niikaua, kuni planeet Maa on eksisteerinud.
Liialdusteta. Ta kargas eufoorias isegi üle VIP-aia, mil turvad ei näinud, et
oma iidolile lähemale pääseda. Ja no ausalt, kui vana Tyler on? 100? 200? Mina tema fenomeni ei
mõista, kuid ikkagi nägin oma silmaga, kuidas õhetavate põskedega noored
neidised trussikuid lavale loopisid. Selle peale loopis muidugi trummar
pulkasid publikusse.
Anyway, oli tore õhtu, kuid teadsin, et järgmine päev on aeg
lahkuda.
Hommikul vara pakkima, et taevas sillerdavat
päikselist ilma mitte raisata, mis on viimasel nädalal saanud sama haruldaseks
kui must leib Uus-Meremaal. Veel viimased käepigistused, kallid, mõned
poetatud pisarad ning sai jälle maanteed põletama hakata.
Hosteli töökas meeskond |
Sihtmärgiks Invercargill ja tee peale jäävad
vaatamisväärsused, mis mitteametlikult kannab nime The Catlins Tour.
Esimene peatus Nugget Point. Väike jalgrada viib majakani,
kust avaneb huvitav vaade rannikule. Aeg-ajalt võib siin kohata ka hülgeid,
merilõvisid ja pingviine.
Purakanui juga. Vägagi populaarne fotograafide seas, kes
siinkandis rändavad ja huvitavaid klõpse otsivad. Kuna väisasin seda kohta
sügisel, oli siin väga huvitav värvide mäng. Suvel on tihtipeale juga isegi
kuiv ning siin polegi midagi vaadata.
Tundub, et ilm hakkab vaikselt plaane rikkuma. Ilmaga on
selline stoori, et järgmise päeva ennustust vast võib uskuda, kuid isegi see
võib hetkega muutuda. Üks hetk särab kollane kera taevas ja 5 minutit hiljem
võib juba vihma sadada. Vägagi salakaval on see ilm siin. Ja läänerannikul
peaks asi veelgi ettearvamatum olema. Brrrrrr
Curio/Porpoise laht
Teadsin varasemalt, et siin võib kohata väga haruldasi
Hector delfiine, kes võivad tulla isegi paarikümne meetri kaugusele kaldast, et
inimesi uudistada. Kahjuks seekord delfiine ei näinud, kuid see-eest oli üks
kajakas lahkesti nõus poseerima. Siin võib mõõna ajal näha ka juura ajastu
fossiile ja kivimeid, mis ekspertide hinnanguil on üks paremini säilinud kohti
maailmas selliseks tegevuseks.
Papatowai – Hill Top hostel
Kuna päevad lähevad märkamatult lühemaks ja läksime üle ka
talveajale, tuleb juba varakult hakata öömaja otsima. Kella 6 ajal on siin juba
mõnusalt hämar, kui mitte öelda, et pime. Nigel (Dunedini hosteli) omanik
soovitas mulle mõndasid kohti, ja tuleb tunnistada, et veetsin öö ühes
mõnusamas hostelis üldse. Tegemist oli muust asulast eraldatud maamajaga, kus
oli väga vähe külalisi - koos minuga kõigest veel üks paar Austraaliast. Elutoa
aknast avanes hingemattev vaade küngastele, niitudele ja rannale. Maja
interjöör tekitas koheselt sellise sõnul kirjeldamatu hubase kodutunde, mida
võis ainult rikkuda teadmine, et autosse pääsemiseks tuleb ületada miiniväli,
kus navigeerimiseks ei aita ka aastakümnete pikkused kogemused sapöörina. Nagu
te juba arvata võisite, jooksevad antud maalapil ringi ilma kommeteta
vabakasvatuses lambad. Mitte sellised nagu Eestis. Enne autosse istumist ja
tallaalustelt sita mahakoukimist selgus lähemalt inspekteerides, et siinsete
lammaste pabulad on suuremad. Tähendab, et ka oht nende otsa sattuda on suurem
ning isegi MacGyver võiks siin jänni jääda.
Püüdsin tabada ka seda hubast momenti :)
Tahakopa laht
Slope Point
Lõunasaare kõige lõunapoolsem punkt. Kuna sadas rahet ning
vihma ja tuul tahtis maast lahti
tõmmata, siis ei raatsinud oma kaamerat välja tuua. Piirdun siinkohal Google’st
leitud materjaliga.
Waipapa Point
Siin juhtus Uus-Meremaa ajaloo kõige ohvriterohkem
laevaõnnetus, kus aastal 1881 läks märga hauda 131 inimest. Pärast tragöödiat ehitati
siia majakas, mis töötab tänase päevani.
Kuna ilm läks järjest hullemaks ja enam asu ei andnud,
otsustasin mõned kohad külstamata jätta ja Invercargilli suunduda. Üks peamisi
põhjuseid, miks tahtsin sinna minna, oli Burt Munro ja temaga seonduv. Nimelt
on ta pärit Invercargillist ja tema nimel on siiani kuni 1000cc tsiklite
kiirusrekord, mis püstitatud 1967 Bonneville soolajärvel. Ta oli 68aastane ja sõitis 47-aastase vanuse tsikliga, kui oma viimase rekordi püstitas. Käisin ühes kohalikus
tööriistapoes, mille omanikud on tema suured fännid ja omavad ka autentset
tsiklit, millega maailmarekord toona püstitati. Pluss veel mitmed replicad ja
filmi “World’s Fastest Indian” tarbeks ehitatud rekvisiidid ning lugematul
hulgal ajaloolisi ning uuemaid rinkatsikleid. Pildimaterjali kui palju.
Kes veel näinud ei ole, siis “World’s Fastest Indian”
Anthony Hopkins’iga peaosas kohustuslikku vaatamiskavva. Te ei pea pettuma.
Homme tuleb veel külastada kohalikku muuseumi ning siis
arvatavasti edasi Te Anau ja Fjordlandi suunas. Eks ole näha, kuidas ilm lubab.
Jällekirjutamiseni