Thursday, January 24, 2013

Welcome to the Blenheim City, where grass is yellow and the girls are ugly

Lõpuks ometi sai orjatöö viinamarjaistanduses otsa. Isegi bossidel oli hea meel, kuna üks ülemustest ütles konkreetselt, et ta vihkab viinamarju ja istandusi. Ta tegevat seda tööd ainult seepärast, et siin kandis muud tööd nagu pole??
Kui päris aus olla, siis kõiki sildu ma veel ei põletanud ja sai isegi tehtud väike suusõnaline lepe, et kui peaksin Marlborough kandis jälle olema maikuus, võtaksin ühendust, kuna siis hakkab pihta pruning. Ma ei teagi, mis selle töö nimi eesti keeles oleks. Mingi segu taimede harvendamisest, väätide selekteerimisest - mida alles jätta ja mida mitte. Nii palju siis lubadusest, et kunagi enam viinamarjaistanduses tööd ei tee :)
Kuid jah, ära iialgi ütle ei iialgi :P

Eelmine kord  mainisin, et hostelis oli kõik chill ja muhe. Aga mingi hetk tuli sinna nii palju rahvast, et asi hakkas häirivaks muutuma. Eriti käis pinda üks kanadalasest hipi - ilgelt habetunud jorss oli. Kõik esemed, mida ta oma elu jooksul oli suutnud kokku kraapida, olid eranditult igasuguste lillede ja herbide mustriga. Nii tema tekid, riided, kui isegi tema arvuti, millel ilutses järjekordne õieke. Ärge saage minust valesti aru - mul ei ole midagi lillelaste vastu, aga see vend oli ikka ehtne rott. "Kle, Marko, kas ma saaksin natuke suhkrut, soola? Ou, kle ma võtsin kapist su piima, ma loodan, et see oli okei. Kas ma saaksin kasutada seda ja seda ja seda..." , olid tavalised fraasid mida me pidime igapäevaselt taluma. Ja nii käis ta riburadapidi läbi kõik inimesed. See asi hakkas mingil hetkel kõigile pinda käima. Krt, mees, osta ise oma piim! Nagu for real! Kaua võib. 20 inimest saavad sellega hakkama ja tema, krt, ei saa. Ja ta käis tööl nagu me kõik, seega raha tal oli. Aga noh, ontlik eestlane nagu ma olen, ega ma midagi ei öelnud. Pärast lihtsalt koos sakslastega irvitasime tema üle. Nagu üks õige ida-eurooplane (oops, jällegi üks aegunud termin, mida ei tohiks vist kasutada). Mitte, et see tagaselja kiunumine oleks viisakas olnud. Aga noh, ta oli lihtsalt nii rott. Ma loodan kunagi normaalsemaid hipisid kohata. Oh jaa, ja üks asi veel. Ta päris Eesti kohta. Küsis väga tõsise näoga, et kas meil seal arvuteid ka on. WTF nagu?? Isegi Aafrikas on arvutid kusagil külakeskustes. Ta oli täiesti veendunud, et kuna me kuulusime Nõukogude Liitu, siis umbes et elekter on ainuke moodne asi, mis meil on. Kutt oli ikka väga kitsarinnaline ja piiratud maailmavaatega. Ma ei vaevunud talle isegi seletama, et Kanada ning enamus maailma jääb Eestist seljataha, kui teemaks tuleb infotehnoloogia. Siiamaani oli ainult mõelnud, et ameerikased võivad nii rumalad olla. Kuid vastupidi, meil oli hostelis üks ameeriklane Minnesota osariigist. Väga mõistlik inimene oli. Ta vaatas isegi mõnuga Family Guy'd ja ei tundnud end üldse puudutatuna, mis sest, et enamjaolt parodeeritakse seal just ameeriklasi endid. Nii, et hetke seisuga +1 USA-le ja -1 Kanadale.

Pilte ma väga palju ei teinud Blenheimis, kuid need vähesed, mis jäädvustatud, panen siia.


elutuba

1 dollari vaade


sakslased vaaritavad köögis

puhkeala, kus enamus inimesi pumpasid gunnarit :D


Kuna töö sai otsa, pidi hakkama plaani pidama. Tagasi Nelsonisse ega Motuekasse polnud mõtet minna, kuna sealgi mingit kindlat tööd polnud. Kiire kõne Kerttule, et äkki on midagi kuulnud ajutistest tööotsadest, aga ei midagi. 
Niisiis, jällegi hakkame maanteed põletama. Mis iseenesest on vahelduseks väga meeldiv tegevus. Aeg jälle edasi liikuda ja leida koht, kus rohi on rohelisem ja päike kollasem. Ja kus makstakse rohkem raha. Koopereerusin ühe sakslasega ja jõudsime otsusele, et põrutame lõunasse. Teeme väikese peatuse Kaikouras, kus ma hetkel seda postitust ka kirjutan ja siis edasi Christchurchi. Üritaks seal tööd leida ja kui mitte, siis edasi lõunasse. Eks aeg näitab. Siin lihtsalt ei ole mõtet pikalt ette planeerida. Spontaansus on hetkel IN.

Kaikouras pole jõudnud veel ringi vaadata, kuna alles jõudsin siia. Siin saab teha vaalade vaatlemist ja koos delfiinidega ujuda. Mis on minu jaoks muidugi välistatud, kuna eelmainitud tegevuste eest peab välja käima palju dollareid, mida mul ei ole. Ja üldse pole vaalad ja delfiinid hetkel minu prioriteet.
Aga hostel on seninähtuist parim. Meil on isegi oma bassein ja soojavee jaccuzzi (mullibassein??).
Internet on 4 dollarit/24h ja piiramatu andmemaht. Ning mis kõige tähtsam, meil on saun. Te ei kujuta ette, kui hea oli jälle üle mitme kuu saunas käia. Oleks veel üks külm Alexander ka rüüpamiseks olnud, siis oleks elu lill olnud.

Pilte on ainult üks. 
Bassein ja paremal all nurgas on näha ka jaccuuuuzziit

Püsige lainel. Ees on ärevad momendid. Kas ma leian uue töö? Või tuleb hoopis vahelduseks reisida? Kas leian õlle, mis maitseb paremini, kui eesti õlled? Kas kusagil hostelis võib saada tasuta wifit? Kõik need ja ülejäänud põletavad küsimused saavad vastuse järgmises blogi postituses...

Saturday, January 5, 2013

Golden Bay, Wharariki Beach, Nelson

Peale jõulupühasid otsustasin külastada kuldset lahte, mis asub ca 100 km Marahaust põhja pool. Alguses oli tee sinna ikka üle ootuste mägine, kuid nüüd enam mitte nii harjumatu. Endalegi üllatuseks avastasin, et nüüd jääb mägedes juba suurem osa inimesi hoopis mulle jalgu, st kiiresti on seal võimalik sõita küll. Üks nipp seisneb sellest, et kurvi sisendes tuleb välja vaadata küljeaknast, mitte esiaknast :D

Jõudsin kohale natuke peale lõunat ja sain ka juba rannas natuke ringi jalutada. Otsustasin ööseks jääda ja homme veel ringi vaadata. Kuna siin kõrvalisi teid polnud (st siia viis ainult üks tee) ning erateid ka mitte, sest siin lihtsalt keegi ei ela, pidin ööbima kämpimisplatsil, kus pidin natuke raha välja käima, et autole koht lunastada. Magasin autos, kuna majakeses sees ööbimine oleks veel kallimaks läinud. Väikeste mööndustega peab mainima, et Fordis on võimalik magada küll, vaja läheks aga veel õhkmadratsit, siis oleks täitsa ok.

Mõned udused klõpsud:

Poolel teel - vaateplatvormil. Taamal Marahau

Farewell Spit


Liivadüünid keskpäevase huugava päikese käes (Farewell Spit)
Jalgteel, mis viis randa, võis näha tüüpilist lõunaeestilikku kuppelmaastikku :)

Wharariki rand


Cape Farewell



Enne kui jalgrajale sai, pidi kahe postidel oleva tunnimehe käest luba küsima.


Andke andeks, et ühest ja samas kivist nii palju pilte on... aga krt ma lihtsalt pidin need siia üles laadima. Muidugi reaalselt nad jätavad veel parema mulje...




Ühele hülgele sain ka päris ligidale, nii 10m umbes




Kogu Golden Bay kant ja Wharariki rand jätsid kustumatu mulje. Mingil põhjusel arvasin, et siin rannas filmiti ka Sõrmuste Isanda episoode, kuid see info osutus valeks. Aga ega see koht selle pärast vähem ägedam ole. Räägitakse, et umbes 10-15 aastat tagasi oli see rand turistide pilkude eest sootuks varjatud, kuna keegi ei teadnud sellest väga midagi. Siis olevat eriti šeff olnud rannal uhkes üksinduses patseerida.



Jõudsin järgmise päeva õhtuks tagasi Marahausse ja ööbisin veel ühe öö Kerttu majas. Hommikul asusin teele Nelsoni poole, et kusagilt tööd otsida. Kuid minu ajastus oli äärmiselt vale, kuna siin on inimestel pikad pühad (nagu meilgi tegelikult) ja lähipäevil ei liiguta keegi lillegi. Maandusin siis ühte kohalikku hostelisse, et mõelda, mis edasi saab. Käisin ka kohalikus tööagentuuris, aga seal polnud midagi pakkuda ning ühe internetis leitud kuulutuse peale, kus taheti kalalaevale meeskonda, öeldi, et enne 8ndat jaanuari küll vestlusele ei saa. Kuna lihtsalt vaba aega polevat. Ka minul polnud raha, et niisama molutada ja oodata. Järjest enam tundus kahtlane jääda Nelsonisse passima, et äkki kuskilt midagi leiab (tööd). Veetsin vana aasta õhtu veel hosteli rahvaga linna peal tiirutades ja 1. jaanuari hommikul vara tõmbasin kohe tuld Blenheimi poole (Marlboroughi regiooni keskus). Sealsetes veiniistandustes töö leidmine pidi väga kerge olema. Olin netis eelnevalt ka mõned potentsiaalsed kohad välja uurinud ja astusin neist ka läbi. Lõpuks tegin valiku ühe väikese hosteli kasuks, mis asub umbes 5 km linnast väljaspool. Koha nimeks siis Swampy's ja siia jään kuskil 3ks nädalaks - kuniks tööd jätkub.

Esimesed kaks päeva möödusid ikka ropp raskelt - töö on füüsiliselt kurnav ja makstakse suht vähe ehk siis
miinimumi. Vandusin endale, et mingit viinamarjaistanduse tööd küll enam kunagi ei tee. Pidime päev otsa võpsikusse kasvanud istandustes postide küljes olevaid vääte toestavaid traate kõrgemale tõstma. Ja nii sadade meetrite kaupa. Ikka väga nüri ja väsitav töö. Üks kutt sai endale esimesel päeval räiged villid peopesadesse, kuigi ta kandis kindaid. Ülemused on ka mingid soodad... Aga tuleb ära kannatada. Vähemalt enamus inimesi on siin hostelis nüüdseks omad joped. Muideks, kolmandal päeval (laupäeval kusjuures) tööle minnes tuli jutu käigus välja, et viinamarjaistanduse omanik on tükk aega tagasi Ameerikast ümber asunud ja oli 80ndatel Terminaatori muuvi produtsent. Vana peaks vist Arnoldiga ka tuttav olema :)

Kõige parem  lugu on internetiga. Enamustes hostelites käib täiega mingi nöörimine. Kui tahad netti, siis pead
soetama koodi kaardi, mille maksumus on 5 dollarit ja selle eest saab tund aega netis olla. Mida fakki nagu??
Miks on Uus-Meremaa infotehnoloogiliselt nii tagurlik maa? Miks on rahvale tehtud nii raskeks info kättesaadavus interneti teel? See, mis eurooplasele on nii igapäevaselt iseenesestmõistetav, võib siin aga osutuda väga väga kalliks või isegi kättesaamatuks ja seetõttu tuleb kaaluda, kas teenust üldse kasutada. Praegu teen selle ohverduse, et blogi täiendada, aga nüüd tuleb vist küll tükiks ajaks vaikus...

Järgmisel nädalal siis uue hooga tööle. Pappi on vaja teenida. Igal võimalusel. Sest lõunasaarele peab ikka tiiru peale tegema :D


Pilte Nelsonist ( iseenesest väga tore linnake, jättis väga koduse mulje. Siiamaani üks kõige rohkem meeldinud linnadest). Siin võiks hea tahtmise korral isegi suve mööda saata.






Abel Tasman - Hollandi meremees/maadeavastaja. Tema auks on mitmel
pool Nelsonis kujusid püstitatud, kuna tema saabus siia 1642 esimese eurooplasena

Hiljem saabunud euroopa asunikud

Nelsonis on ajapikku rannajoon kogu aeg muutunud.
Pildil on näha, kuidas vee piir on ajapikku muutunud.


Praeguseks kõik. Järgmist postitust tõesti ei saa hetkel lubada. Ja vaevalt te tahategi kuulda, kuidas ma
viinamarjaistanduses orjatööd teen :)