Queenstown, Wanaka ja West Coast

Nii, eelmine kord jäi jutt pooleli Queenstownis - lubasin teha mingi ülevaate, aga... no siin ei ole mitte millestki kirjutada. Lihtsalt üks väike linnake, kus peab parkimiskohta leidmiseks 15 minutit linnas ringi seiklema, sest kõik tänavad on umbes turistidest. Hiinlased, jaapanlased, sakslased, inglased, prantslased - nad kõik on siin tohutus kogustes esindatud. Kokku veetsin siin kõigest 3 päeva, sain kokku paari vana tuttavaga, tegime väikesed dringid ja oligi kõik. Inimesed tulevad siia lihtsalt läbustama. Umbes nagu omal ajal tulid briti poissmehed hordide kaupa Tallinnasse. Ilma turistideta oleks see koht surnud. Isegi ühtegi nii-öelda seiklust ei teinud, olgu see siis langevarjuhüpe, bungi-hüpe vms, kuna mingi tatitõbi tuli kallale. Siiamaani on nohu ja väike köha... Ja parajalt krõbedad olid Queenstowni ööd ka: ikka mõned miinuskraadid, hommikuti pidi aknaid jääst puhtaks kraapima autol.

Mõned klõpsud siiski tegin:

Kuna Queenstown minus mingit kujuteldamatud iha seal elada ei tekitanud (vastupidiselt enamusele bäkkeritele), oli otsus edasi liikuda kerge tulema. 

Esimene peatus tee peal Cromwell ja sealne motospordi muuseum. Mingi vana on sinna kõvasti raha alla ladunud ja Uus-Meremaa kõige vingema ringraja ehitanud. Ja muuseumis on neil eriline pärl: Ford Sierra RS500 Cosworth - masin millega võideti World Touring Car Championship 1987. Einoh, Sierra on ikka püss :)

Huvitavat pildimaterjali on veel ja veel, kuid ei hakka siinkohal blogi sellega risustama.

Järgmine peatus Wanaka - talvekuudel kurikuulus suusakuurortlinnake. Inimesi siin palju ei ela, kõigest 5000 ringis. Tõele au andes, väga ilus koht, kus elada - hommikuti on väga tore ärgata ja enda ümber lumiseid mäetippe näha.

Siin on mitmeid häid matkaradu - otsustasin teha neist pikima, kuid neist kõigist kindlasti tähelepanuväärseima - Roy's Peak ehk siis Roy mäetipp. 8 km üles ja sama palju alla tagasi.

Aega võttis kuskil 2,5 tundi et üles rühkida, lõpp läks eriti vaevaliseks. Aga selle eest vaated olid seda väärt.

Kõrgus 1578 m merepinnast.

Selline reliikvia siis tipus

Maailma katusel :)

Ühtekokku olin Wanakas mingi 4 päeva, uurisin kergelt ka tööde kohta. Nagu ühest suust väideti, et hetkel on totaalselt vale aeg siin tööd otsida. Suvehooaeg sai just hiljuti läbi ja talvehooaeg pole veel alanud. Talvel peaks siin võimalik mägedes tööd leida või siis kohalikes pubides-baarides. Paljud inimesed hostelis olid samuti tööotsingutel ja lihtsalt elasid hostelis pikemalt, lootuses tööd leida. Kuid minule selline istumine ja ootamine ei meeldi, seega ainus mõistlik valik tundus edasi põhja suunduda. Alles ma ju rabasin tööd teha, nüüd võiks vähe chillida ka... Läänerannik ongi veel jäänud uurida, siis on põhimõtteliselt lõunasaarele ring peale tehtud ja 90% vaatamisväärsustest oma silmaga nähtud. Nii et West Coast siis. Järgmised sihtupunktid Fox ja Franz Josef liustikud.

Hawea järv:

Haasti sinine bassein:

Forellid - viska aga õng sisse 

Fox liustik

Järjekordne pettumus. No ei ole absoluutselt mitte midagi põnevat mäest aeglaselt alla rühkivas jääkamakas.
Sellepärast ei teinud ühtegi pilti ka - mis sellest jääst ikka vahtida, saite seda ju talvel Eestis söögi alla ja peale.

Kuid see org, kus liustik oli , tundus hoopis põnevam (eriti päikeseloojangul):

Mathesoni järv:

Foxi lähedal asuv järv, mis on kuulus selle poolest, et siin võib jäädvustada Cooki mäest vapustavaid peegelpilte järve pinnal. Kahjuks jõudsin mina siia poole kuue paiku õhtul, kui päike oli juba loojumas ning taevas oli kaetud pilvedega. Õnnestus jäädvustada kõigest neli pilti, millest parim siin blogis. Kindlasti tahaksin sinna tagasi minna ja ilusa ilmaga paremaid pilte püüda.

Hokitika

Tervet läänerannikut iseloomustab hästi järgnev pilt. Nimelt on siin aeglane email ja siis kiire. Hoopis teisest suguharust ja täiesti iseseisev liik. Kiire email on läänerannikul väga harv nähtus ja teda võib kohata suuremate asulate keskustes. Kuid põhimõttelised erinevused euroopa emailiga siiski jäävad. Uus-Meremaa kiire email jääb ka parima tahtmise korral oma euroopa vennale mitmekordselt alla ning on kahtlemata jäämas moodsale ajale jalgu. Uus-Meremaa on hetkel tema viimane pelgupaik. Kuid kauaks...

Üldiselt Hokitikas pole midagi teha. Umbes nagu Antslas. No offence.

Praegu olen otsapidi Greymouthis. See on juba vähe suurem asula, mida tõestab ka fakt, et siin on McDonalds ja KFC. Siit umbes 40 km kaugusel on Punakaiki pannkoogikivid. Need on lubjakivist moodustised, mida Tasmani karm meri ja siinne kliima on aastatuhandete jooksul vorminud neid selliseks nagu nad tänapäeval on. Meenutavad pannkoogivirna, sellest ka nimi.

Kahjuks olin ma aga tol päeval mingil imekspandaval kombel unustanud mälukaardi kaamerasse panna.

Googeldamine ka seekord abiks ei ole, sest väga häid pilte netis ei leidu.

Nüüd siis plaan paar päeva veel Greymouthis veeta ja tõenäoliselt Kerttuga kokku saada, kuna ta peaks ka nüüd allapoole Wanaka suunas liikuma. 

Lõunasaare roadtrip selleks korraks läbi, kui ma just mingil põhjusel ei otsusta Arthuri kuru läbida ja jällegi Christchurci suunas liikuda, milleks aga hetkel ei näe põhjust. Ise tahaks ikkagi Wanaka kanti tööd leida talveks. Elame näeme.

Catlins vol 2 & Fiordland

Hei hei teile, kes veel seda blogi jälgivad :)

Tagasi interneti levialas, aeg jälle vahekokkuvõtteid teha.
Eelmine kord jäi jutt pooleli Invercargillis, kust sai suund edasi võetud Milford Soundi poole.

Esimene peatus McCracken's Rest - suurepärased vaated, suurepärane koht, kus päikselisel päeval väike piknik ette võtta või lihtsalt keha kinnitada ja reisiväsimust puhata.

Kuna mul on erinevatest külastuskeskustest ja informatsioonipunktidest kogutud tohutul hulgal materjale, mis soovitavad vägagi detailselt, milliseid tee peale jäävaid vaatamisväärsusi külastada, polnud valikute tegemine sugugi raske. Ilm oli ilus, aega mul oli, otsustasin ära käia Hauroko järve ääres. See on sügavaim järv Uus-Meremaal (463 m). Hetkel on meil siin kätte jõudnud kuldne sügisaeg - põhimõtteliselt võikski iga kilomeetri tagant auto peatada ja lihtsalt suu lahti muudkui imetleda ning pildistada, pildistada, pildistada.

Mõned sügisesed klõpsud teel Hauroko järve poole:

Lõpuks Hauroko järv ise:

Ja nagu Fiordlandi rahvuspargis kohane, on siin väga raske ilma ennustada ja juba jälle avanesid taevaluugid, mis tähendas, et mõttekam oli öömaja otsima asuda. Mul olid veel ühed Nigeli poolt antud kontaktid, mis osutusid seekord kasulikuks. Manopouris on üks metsatukas eraldatud hostel, mille omanik Jimmy Nigeli vana sõber. Väike vestlus teemal, et tulen Dunedinist ja töötasin seal Nigeli hostelis, viis selleni, et sain ööbida tasuta omaette majakeses (või noh pigem selline matkahütt vms). Väljas oli jube ilm, minu õnneks aga majakeses väike bullerjan, mis tegi olemise väga mõnusaks. Uinusin juba üsna varakult teadmisega, et homme suundun Te Anau poole ja siis edasi juba Milford Soundi poole.

Järgmine päev kuluski põhimõtteliselt Te Anaus sisseseadmisele ja Fiordlandi matkavõimaluste kohta informatsiooni uurimisele. Nimelt selgus, et maailmakuulus Milfordi matkarada (53 km, 4 päeva), on alates 1st maist avatud kõigile ja enam ei pea ette broneerima. Paraku saab aga raja alguspunkti paadiga ja ka lõpus peab kasutama sama transporti. Selle jaoks peab kukrut kergendama 190 dollari võrra. Pluss tasu ööbimise eest matkahüttides. Siis peab rentima veel majaka/gps-lokaatori, et keegi teaks sinu täpset asukohta, juhul kui sa peaks mingil põhjusel mitte suutma rada läbida. Shit has happened before. Ning kõige tipuks on just praegu tihenemas ka vihmahood, mille tulemusena paljud kohad rajast on üleujutatud (nägin pilte, kus inimesed kahlavad munadeni külmas vees, et kuiva maad leida). Kuigi paljude arvates on Milfrodi matkarada üks maailma vägevamaid, pidasin hetkel mõistlikuks loobuda ja võib-olla üritada seda rada läbida kevadel. Igatahes tundub, et asi on seda väärt.

Aga noh, kui juba Te Anaus, ega siis Milford Soundi külastamata ei saa jätta, kuna sinna viib ka asfalteeritud tee ja kuuldavasti pidi juba sõit sinna ajakulu väärt olema. Peale 120 km kurvilisi teid ja vapustavaid vaateid, pean tunnistama, et see on tõesti seda väärt. Siiamaani võluvaim kogemus Uus-Meremaal. See ürgne loodus on lihtsalt nii võimas ja jätab mällu sügava templi. Sõitsin sinna uuesti ka teisel päeval, kuna tegin mitmeid lühemaid päevamatku ja ikka jäid veel osad asjad nägemata-külastamata. See on koht, kuhu tahaksin tõesti tagasi tulla.

Järgnev lühike pildiseeria võimaldab teil kogeda vaid killukese sellest, mis on võimalik näha siin omaenese silmaga.

Hommikul vara teele asudes oli isegi heinamaal härmatist näha. Kõik see kupatus hakkas päikese käes aurama

Mirror Lakes

Selliseid pilte kärestikest võis peaaegu et kogu teel näha

Kaamera auto katusel ja häda pärast saab pilt tehtud

Kurikuulus Mitre Peak 1692 m

Selle väikese laevaga sai tehtud fjordis ka üks lõbureis

Iseenesest see 1.5 tunnine loksumine midagi eriliselt muljetavaldavat ei ole, lihtsalt üks turistilõks. Minule isiklikult meeldis sõit Milford Soundi rohkem. Mille eest ei pidanud ka midagi maksma.

Jugasid on ka siin igale maitsele

Hülgeid ikka nägi.

Peale "kruiisi" lõppu. Päikeseloojang Milford Sound'is

Nagu eelnevalt mainitud, sai seda vapustavat kohta külastatud ka teisel päeval.
Järgnevalt pildid Routeburni matkaraja algusest, koha nimeks Key Summit, kõrgus 919 m merepinnast.
Natuke võttis võhmale sinna üles ronimine :D

Tõestus, et ma eelnevat pilti pole kusagilt internetiavarustest leidnud :)

Järgmine koht Mariani järv. Tegemist siiamaani minu jaoks kõige raskema rajaga. Või mis rajaga. Põhimõtteliselt mingit rada polnud, lihtsalt metsa vahele on üles riputatud mõningad suunamarkerid, et inimesed ära ei eksiks. Teekond läheb muudkui kõrgustesse ja tuleb ukerdada kivide ja astangute vahel ja pidevalt jalge ette vaatama, et ei komistaks. Aega võttis see retk kuskil 3 tundi (edasi-tagasi). Pärast sellist rassimist andsid jalad veel mitu tundi hiljem end tunda. Ei ole harjunud sellise mägieluga....

Veel kiirevoolulisi jõgesid, mida teel näha võis

Lõpuks avaneb kaugustest vaade järvele

Ihuüksi metsikus looduses :D

Hetkel olen omadega jõudnud Queenstowni. Sain kokku juba Joshiga, keda kohtasin Oamarus ja Dunedinis.
Ta töötab siin sellises kohas nagu Ferburger, mis pakub parimaid burgereid maailmas. For real!
Siis on veel siin Allan Šotimaalt, kes oli minuga samal ajal reisi alguses 3 nädalat Aucklandis (diivanisurfamine Joni pool). Ka tema on end siin sisse seadnud ja tundub, et võimalusel jään ka ise siia mõneks ajaks pidama, kui tööd leian.
Queenstown - maailma seikluste pealinn. Nii nad seda ise siin vähemalt kutsuvad.
Üritan lähiajal teha ka sellest väikesest paigast ülevaate.