Monday, November 4, 2013

Northland

Pärast paari päeva Aucklandis hostelis konutamist sai selgeks, et peab ikka Põhjasaare põhjaosa ka külastama. Külastasin Joni (kelle juures diivansurfasin oma reisi alguses) ja leidsin ühe ameeriklase, kes oli ka huvitatud põhjaosa külastamisest. Mõeldud, tehtud - lõime kampa. 
Suund sai võetud linnast Paihia poole, et teha järgmise päeva hommikul üks väike paadireis Külluse lahel ja ujuda koos delfiinidega. Pilte kahjuks pole, sest polnud kedagi, kes kaamerat hoidnuks. 
Hommikul kell 8 väljusime sadamast ja esmapilgul tundus, et delfiinid on lahest eemal. Mõnikord pidavat seda juhtuma, et terve päeva jooksul ei kohta ühtegi isendit. Meie õnneks leidsime peagi ühe seltskonna ning pärast ujumisülikondade ja snorkeldamisvarustuse selga ajamist sai kohe vette hüpatud. Kuna polnud varem kunagi elus delfiine näinud, rääkimata nendega koos ujumisest, oli seekordne elamus päris äge. Puudutada neid ei saanud, kuna nad ei lasknud end nii lähedale, kuid sellegi poolest ujusid meist umbes 1 meetri kauguselt mööda. Antud isendid olid ca 3.5-4 m pikkused ja kaalusid 350-500 kg. Kapteni sõnul oli erakordne veel asjaolu, et meie lahkusime delfiinide juurest, mitte vastupidi - nad pidavat väga lihtsalt tüdinema ja ära ujuma, kui koos nendega ujuvad inimesed ei tundu neile piisavalt huvitavad.
Üllatav fakt delfiinidest: vabaduses elavad nad isegi kuni 60 aastaseks, aga vangistuses on nende keskmine eluiga 5 aastat. 

Edasi sai liigutud Reinga neeme suunas - kõige põhjapoolsema tipu suunas.
Kusagil poole tee peal idarannikul:


Kunagi ammu nägin lõunasaarel Lada Nivat, nüüd õnnestus kohata veel ühte Nõukogude Liidu autotööstuse tippmudelitest.


Cape Reinga - kõige põhjapoolsem tipp Uus-Meremaal

Siin kohtuvad Tasmani meri ja Vaikne Ookean. Suure tormi ajal võib siin näha isegi mitme meetri kõrguseid laineid, mis tekivad kahe veemassi põrkumisel.
See koht on alates 2007. aastast Unesco maailmapärandi nimekirjas, kus käib aastas kokku 120 000 turisti ja suvel kõrghooajal võib siin näha vuramas 1300 autot päevas.





Majakas - üks ranniku ikoonidest

Kiviga visata need kaugused



90 Mile Beach

Ranna tegelik pikkus on 55 miili, mitte 90, nagu nime järgi võiks arvata.
Siin võib näha kõrgumas massiivseid liivadüüne, mille otsa ronimine võtab esialgu arvatust palju rohkem aega.
Kuid selle eest saavad need inimesed, kes viitsivad endaga väikest surfilauda kaasa vedada, mehemoodi mööda liiva liugu lasta. Hõissa, vastlad.
Rand on ametlikult ka avalik maantee, kus võib vabal 100 km/h tunnis lasta, kuigi targem oleks jägida ka tõusu-mõõna tabelit. Siin vuravad igapäevaselt turistibussid, kes on inimesed ranna alguses peale korjanud ja siis suure raha eest nad ranna teise otsa toimetavad.

Lained olid ka siin päris jõhkrad - sai ujumaski käidud, aga väga kaugele ei julgenud minna, sest mingi hetk hakkas hoovus sind tagasi avamere poole kiskuma :)




Liivadüünid

Üles ronimine võtab omajagu aega, aga selle eest saavad need, kes mingi lauajupi kaasa vedasid, päris mõnusa liu

Düünide peal avaneb vaade merele


Opononi

Üks väike unine linnake, kus võib jällegi liivadüünidel liugu lasta.





Waipoua mets

Siin metsas asuvad ühed kõige paremini säilinud isendid kauri puudest, Uus-Meremaa kõige suurematest puudest. Kaks kõige suuremat eluspuud asuvad just selles metsas - nende vanus on hinnanguliselt 2000 aastat.

Esimene - Tane Mahuta -  on suurim. Teine, nimega Te Matua Ngahere (Father of the Forest) on natukene väiksem, kuid siiski muljetavaldavalt suur ( kõrgus 51m, tüve ümbermõõt 13.8m ja maht 244 kuupmeetrit)

Kuigi tegemist on väga massiivsete ja võimsate puudega, pole nad üldsegi nii elujõulised. Nende juured ei asu kuigivõrd sügaval ning on õrnakesed - selle tõttu ei tohi ka puude ümbruses jalutada, kuna see võib põhjustada nende puude surma. Kunagi oli kogu Uus-Meremaa nende puudega kaetud, kuid tohutud raiumised ja laastamistööd on oma jälje jätnud ning praegu on neid majesteetlikke puid järel väga vähe ning on otse loomulikult looduskaitse all.
Tane Mahuta

Puukoorel on väga huvitav tekstuur

Hiiglane

Päikeseloojang Waipoua metsa vaatetornis

Friday, November 1, 2013

Piha Beach

Pihat peetakse siinse surfamise sünnikohaks ja siin peetakse siiani rahvusvahelisi võistlusi.
Minul jagub Piha kohta vaid kiidusõnu. Siin olles tunned end justkui paradiisis - kogu see atmosfäär ning  aeglane elustiil loovad emotsiooni, millest hakkad kohe puudust tundma, kui kohast lahkud. Siine ainuke hostel on kindlasti üks parimaid, kui mitte parim, milles olen Uus-Meremaal viibinud. 
Ja need vaated, vaated, vaated. 
Rannas asetseb suur kivi/küngas, mille otsast saab ümbruskonnast hea ülevaate.
Lisaks on siin mitmed matkarajad, nii et igavust ei pea tundma.



Lion Rock - selle otsa on siis võimalik ronida

Päikeseloojang Pihas - üks kauneimaid, mida olen reisil kohanud






Hole in the rock



Coromandel

Coromandel - üks puhkajate meelispaiku, mis on enamuses kaetud lopsaka vihmametsa ja järskude küngastega. Rannikualad pakuvad jälle lõputuid võimalusi ujumiseks ja veemõnude nautimiseks. Pole üldsegi üllatav, miks see koht turistide seas suvitsi populaarne on.




Cathedral Cove (Katedraali abajas)



Sail Rock


Sail Rock




Selline mõnus rannikuäärne maantee kulgeb Coromandelist Thamesi linna poole, mis lõpuks viib Aucklandi.
Kui ma ei eksi, siis sellel samal teel sõitis ka Jeremy Clarkson, kui filmiti Top Gear'i Uus-Meremaa episoodi.
Väga kurviline ja samas idülliline maantee, kus autos kõrvalistujana on vist märksa parem olla (et vaateid nautida).



Tihtipeale võis lopsakas metsas end ka selliselt käänuliselt kruusateelt leida.


Tauranga and Mount Maunganui

Tauranga on ka üks puuviljaistanduste mekadest Uus-Meremaal, kus võib kohata palju bäkkereid, kes on tulnud siia suveks raha teenima. 
Tauranga lähistel on väike mägi nimega Maunganui, kust avanevad väga ilusad vaated. Eriti päikeselise ilmaga. Vägisi tekkis kuurortlinna tunne, mida ta kindlasti ka on.


Tee mäe otsa

Sellised rannikualad tüüpilised Tauranga ja Coromandeli ümbruses