Aborigeenidel külas

Kuranda linna lähistel asub koht nimega Rainforestation - looduspark, kus toimuvad lisaks vihmametsa tuuridele ka aborigeenide kultuuri lähemalt tutvustavad programmid. Mina võtsin osa sellisest etendusest nagu "Pamagirri Aboriginal Experience" - sain oma silmaga näha tantsutrupi etteastet, visata bumerangi ja üritasin didgeridoost helisid välja võluda. Pamagirri tähendab aborigeenide keeles vaikset ussi.

Tantsutrupp hoos. Jään siinkohal vastuse võlgu, miks on üks trupi liikmetest kahvanägu

Peale tantsuetendust lasti ühe pildi peale kah.

Bumerangi loopimine on omaette ooper. Isegi paljuharjutanud aborigeenidel ei õnnestunud tol päeval bumerangi kinni püüda. Nii meetri jagu jäi puudu - aga ma parem ei hakka rääkima, kuidas esimest korda selle riistapuuga lähemalt tutvust tegevad inimesed "hiilgasid". Kuid tuleb tunnistada, et üllatavalt kaugele lendab see bumerang, isegi kui väga vähe jõudu rakendada viskehetkel. Aerodünaamika on paigas ühesõnaga.

Siis demonstreeriti meile, kuidas oda loopida. Siin pargis töötab ka üks aborigeen, kellele kuulub väidetavalt maailmarekord sellist tüüpi oda lennutamises - 140 ja peale meetrit. Kuid ärge arvakegi, et seda oda saab võrrelda olümpiamängudel kasutatava varustusega - on ta ikka tükk maad kergem. Aga sellegipoolest muljetavaldav distants ühe odaviskaja jaoks.

See vana, kes parajasti viskab, ongi vist rekordiomanik

Lõpuks näidati, kuidas näeb välja didgeridoo mängimine. See on lihtsalt uskumatu, mis kopsumaht ja tehnika peab meestel olema, et sealt viisijuppi välja puhuda. Proovisin ka, aga isegi parima tahtmise korral tuli sealt välja kõigest väike röhatus. Nipp on selles, et terve suu peab olema kaetud ja huuli tuleb põristada - ei oskagi siinkohal seletada, aga ilmselgelt ei ole tegemist puhkpilli mängimisega. Aborigeenid oskavad isegi osade loomade hääli sellega imiteerida.

Harjutamine teeb meistriks

Aborigeenide seinamaalingud

Lõbusõitu sai ka teha II maailmasõjast pärit amfiibautodega, mille käigus tutvustati lähemalt vihmametsa floorat ja faunat.

Kuranda linn on ise selline väga lopsaka taimestikuga ja eriti ilus näeb välja raudteejaam. Kuranda ümbruse vihmametsad on koduks Djabugay aborigeenidele.

Mis muidu toimub kah?
Hetkel sitsin Cairnsis ja otsin hoolega tööd, kuigi kõik agentuurid räägivad kui ühest suust, et siin on riigi kõige kõrgem töötusmäär ja isegi kohalikel on raskusi töö leidmisega. Seega tundub üsna tõenäolisem, et tuleb siit jalga lasta ja sisemaa poole kulgeda - sihtmärgiks eeldatavasti Darwin või siis Alice Springs.
Tõotab tulla eepiline road trip - 2700 km outbacki teid.

Port Douglase festival ja karneval

Pärast vihmametsa külastust sai tagasi tuldud Port Douglasesse, kus tegin jälle paar päeva diivanisurfamist, et natukenegi rahakotist kosmilise kiirusega katapulteeruvaid kupüüre säästa. Võõrustajaks osutus seekord Brisbanes üles kasvanud Kevin, kes nüüd rõõmsasti siin troopikas resideerub. Need 2 siin veedetud päeva tegid just väga huvitavaks asjaolu, et Kevin on just alustanud elektrijalgrataste rendiäriga ja minagi sain selle köögipoolega lähemalt tuttavaks. Kohale jõudes oli abikäsi vaja, et algava festivali raames korraldatava paraadi tarbeks kõik rattad ning üks auto nimega Black Betty, täis tehnikat ja reklaame, vinks-vonks konditsiooni sätitud saaks. 

Black Betty

Kevin ja Katrin - kohtasin jälle ühte eestlast

poose poose

Viimane lihv enne paraadi algust

Kevinil oli palju sõpru appi tulnud, kes värskeltavatud äri promoda aitasid

mina ja Kevin

Kui aeg küps - sai rataste selga hüpatud ja paraadi rivis koht sisse võetud. Pole varem elus elektrijalgrattaga sõitnud, aga peab tõdema, et ilusa ilmaga vahelduseks päris mõnus tegevus.
Enne paraadi algust oli natuke aega, et teisi karvaseid-sulelisi pildistada.
Enamjaolt võtavadki paraadist osa kohalikud ettevõtjad, kelle jaoks see on suurepärane võimalus end promoda just algaval turismihooajal.

Daintree rahvuspark

Bruce Belcheri jõekruiisid

Daintree jõel korraldab üks veteran oma väikese paadiga krokodillide vaatlemisretki. Mees on asjaga tegelenud juba 23 aastat ja teab täpselt, kus asuvad kohalikud territoriaalsed reptiilid. Ja kus veel krokodille näha kui mitte nende loomulikus elukeskkonnas.

Koera nimeks Duke - talle paistis paadisõit ja krokude otsimine vägagi meeldivat

Tegemist polnud just kõige suuremate isenditega - kui nüüd õigesti mäletan, siis alloleva isendi vanuseks peaks olema 5 aastat. Paadiga sai neile u 4-5 m lähedale sõidetud.
Aga nad ei teinud meist suurt väljagi. Lihtsalt peesitasid ja vaatasid tuimalt ühte punkti. Isegi häält ei teinud. Ju nad ei tundnud siis end ohustatuna. Ilmselgelt krokodillid kõigusoojade loomadena ei saa endale päev otsa ringi tatsamist lubada. Ja kes teab, kuna jälle midagi tee peale ette jääb, mida saaks nahka pista.
Me ei näinud paljusid varemnähtuid krokusid sel retkel, aga see ei tähendanud, et neid seal polnuks. Nad olid tõenäoliselt kuskil kalda lähedal vee all parajasti ametis luuramisega ja jahiga. Nad võivad ikka väga ootamatult üllatada. Ilmaasjata pole kõik kohad silte täis, et ärge jumala eest vees siin ujuge. Paar aastat tagasi olevat ühe teise tuurioperaatori koer jõe kaldal väga entusiastlikult jalutanud ja veepiirile liiga lähedale sattunud - üsnagi ootamatult oli ta otse turistide silme all krokodilli ohvriks saanud. Nii et nalja pole.
Põhja Queenslandis leidub muide mõlemat sorti krokusid - magevee ja soolavee elukaid. Soolaveekrokodillid aga suudavad väga edukalt jahtida ja elada ka magevees.

Üüü ma natuke siin lesin... 5 minutit veel

Ühes võpsikus nägime päris suurt elajat ka, aga temale ei pääsenud nii ligidale, et oleks hea kaadri saanud jäädvustada. Küll aga nägime hulganisti krokodillivastseid - alla 1 aasta vanuseid. Just nemad peavad ümbritsevate ohtude tõttu väga ettevaatlikud olema - on nad ju väga pisikesed: 30 - 40 cm

Edasi sai Cape Tribulationi poole vihmametsu avastama mindud.

Cape Tribulationi rand

mangroovid

Öösel peatusin sellises lahedas kohas nagu Crocodylus Village. Kogu küla oli väga lahedalt paigutatud ja sisutatud - magada sai telgilaadsetes onnikestes (muidugi mugavas voodis). Väga huvitav oli langeva vihmasagara ja vihmametsa häälte saatel uinuda. Pisikesed jalgteed olid kaetud peene kruusaga ja kaetud presendiga, et pidevalt nõretavas padrikus ise väga märjaks ei saanud. Öösel valgustasid laternad kogu küla ja teeradasid. Omanik on ise tegev selle koha juhtimises ja pole siia palganud järjekordset pohhui mentaliteediga administraatorit - tänu sellele on näha, et inimene on hingega asja juures ja üritab kõigi oma külaliste eest hoolt kanda. Ei taha seda kohta promoda, aga kindlasti üks omanäolisemaid ja parimaid ööbimiskohti idarannikul.

Kommunaal ala ja baar ning köök

Cow Bay

Kui just krokodillisöödaks ei taha saada, siis on targem hoiatussilte järgida

Sellised näevad välja tüüpilised teed Daintree rahvuspargis: kurvilised ja paljude langude ja tõusudega. Üllataval kombel on paljud teed siin ka asfalteeritud - mis siis et siia saab ainult praamiga jõge ületades ja elektriliine siin ka ei ole - kõik on varustatud generaatoritega.

Need 3 päeva mis ma siin kaugel põhjas vihmametsas veetsin, panid mind tõdema, et siin elada küll ei tahaks. Ilm on siin ikka pidevalt niiske ja rõske - absoluutselt ei istunud mulle. Sain mingi tatitõve ka külge: kurk valus ja kergelt nohune  - väljas aga samas 27-28 kraadi sooja :)  Ja igal pool metsa all on kõdunev kopituse lõhn. Üks väga illustreeriv näide rõskusest - peale duši all käimist igatahes käterätt 1 päevaga ära ei kuivanud õhu käes...