Tuesday, December 25, 2012

Abel Tasman & Marahau

Noo nii, eelmine postitus lõppes Christchurchis ja see algab aga Marahaus. Tegemist siis väikese külaga, kus Kerttu sõnul umbes 800 inimest alaliselt elab. Trip, mis pidi olema Google Maps-i  järgi ca 400 km, osutus hoopis 470 km pikkuseks, kuigi sõitsin sama marsruuti mööda, mis Google soovitas. Seda enam, et siia saabki ainult kahte teed pidi tulla. Mingeid ootamatusi teel ei kohanud, Ford töötas ka suht eeskujulikult, seega on esimesed tuleristsed läbitud. Osaliselt oli väga huvitav tee läbi mitmete mäekurude, kuid polnud aega fotokaga pilte teha, kuna rohkem tuli ametis olla nõelasilmakurvide jm tülikate elementide läbimisega.
Ei ole siin see autojuhi elu kerge... :D   Gaas, pidur, pidur, gaas, gaas, pidur jne

Igatahes kohale ma jõudsin, kuigi esimese hooga panin sellest kohvikust kaarega mööda, kus Kerttu töötab.
Marahau selline vahva kohake siis: väike kuurortkülake, kus põhirõhk on pandud kajaki rendile ja paadireisidele Abel Tasmani rahvusparki. Marahau on baaslaager kõikidele pikematele reisidele rahvusparki.




See pilt tehtud Kerttu maja ees, tagaplaanil üks tema majakaaslastest (Jasmine), kes töötab samuti Marahaus.

Marahau on a sunny day
 Kuna ilm oli kuum, otsustasime ka ujuma minna. Hetkel oli mõõn, seega tuli omajagu kõmpida, et veeni jõuda. Aga krt vesi oli s*taks soe. Mere kohta ma mõtlen.
Suvitaja Pärnu rannas

Kerttu, Boy ja Ashley

Järgmisel päeval sebis Kerttu mulle ka väikese paadisõidu rahvusparki, nii et ei pidanud oma kukrut kergendama. Kohvikus on bossiks paadireiside firma bossi naine. Kuidas see nüüd kõlas? Tähendab, on abielupaar, mees juhib ühte firmat ja naine tal majandab kohvikuga. Ja Kerttu tunneb neid mõlemaid.  Ta üldse saab kohalikega maru hästi läbi ja tundub, et igal pool käpp sees tal.

Rannas seisavad mõõna ajal traktorid koos treileritega, mis ootavad, et paadid peale korjata. Igatahes sinna liiva sisse nad kinni ei jää...

 Ja päris vette kohe tagurdavad.

Paadisõit ise oli vahva, ütleks, et üks vahvamaid asju üldse selle Abel Tasmani matkamisraja juures. Kui meri ikka parajalt lainetab, siis on päris kaif. Raputab ja pritsib päris ohtrasti.
Esimese asjana näitatakse turistidele ühte lõhestunud kivi.
Split Apple Rock
 Pärast seda kulgeb reis mööda rannikut, võimalusega erinevates kohtades maha minna ja matkarajale siirduda. Muidugi tiirutatakse ka väikeste saarekeste ümber, kus hülged armastavad poseerida.


Siin peaks tegemist olema suurima kiviga Abel Tasmani kandis.

Nii saavad turistid kaldale - tagurdatakse nii lähedale kui võimalik ja siis üle parda. Päris kuiva jalaga maale ei saa.
 Kohalike soovitustel sõitsin mina kogu ranniku osa lõppu ja siis tagasi, et kusagil keskel maha minna. Koha nimeks Bark Bay. Järgmise üleskorjamispunktini oli ca 8-9 km. Let the tramping begin!

Sellised kitsad rajad olid läbivaks elemendiks kogu rahvuspargis...

 ...pikitud ahhetama panevate vaadetega.

Mingi hetk tuli ületada ka jõgi, mida sai ületada ainult rippsilda kasutades. Siit nii hirmus ei tundu, aga kohapeal oli küll natuke hullem :D  Kõikus teine hirmsasti.
 Vaade sillalt sügavikku :)
 Selliseid vaateid avanes kümneid ja kümneid. Päris ausalt, ei viitsinud iga kord isegi fotokat enam kotis välja võtta...
 Torrent Bay - ainuke küla koos eravaldustega rahvuspargis. Siia saab ainult paadiga mööda veeteed, nii et kui tahad poodi õlle järgi minna, siis "tough luck". Vett pead jooma. Aga praktiliselt kõigil on siin oma isiklik paat. Ei saa ju naabrimehest kehvem olla. Omaette ooper võis omal ajal olla ehitusmaterjali transport siinsesse ligipääsmatusse parki.



Matkarajal sai tehtud mõned lisakilomeetrid ja kõrvalepõige, et näha sellist nähtust nagu Cleopatra's Pool ehk siis Kleopatra bassein. Allikavesi vuhiseb muudkui mäest alla, aga on endale uuristanud tee peale ette jäävais kivimassides huvitavad teed ja ka väikesed veesilmad, kus saab sees supelda. Kuna väga kuuma oli nii või naa, siis sai isegi seal sees ära käidud. Ütleks, et värskendav oli, kui mitte isegi et külm.

Ainuke asi, mis häiris matkarajal, oli asjaolu, et praegu on turistide kõrghooaeg. Iga kitsa käänaku taga võis peamiselt kedagi vastu oodata. Ei saanud rahus ja vaikuses loodust nautida. Ja mulle tundub, et lisaks hiinlastele on Uus-Meremaal ka veel üks rahvus tugevasti esindatud. Kohati tundub isegi, et Neljas Reich oleks siin hetkel aset leidmas. Es gefällt mir nicht.
Anchorage Bay kämpimis alal sai uuritud ka külalisteraamatut. Kõigest üks eestlane jäi silma, kui kiiresti raamatu läbi lappasin. Täiendasin siinkäinud eestlaste ridasid, jättes külalisteraamatusse maha oma signatuuri ja kommentaari ning päritolumaa.


Mõned postkaardilt pärit pildid kah siis :D :D




Jõuludel ehk siis 25ndal läheme randa, joome õlut, grillime burgereid ja chillime niisama. Niiviisi on siin kombeks.

Hetkel oleme Kerttu majas ja chillime niisama. Jõulud siis Uus-Meremaa moodi. Väike pildikogu:

Kohviku peakokk

Kerttu töökaaslane

Santa Claus


Ujuma, sest nii kuum on




Igatahes häid pühi ja rõõmsat meeleolu kõigile!!!



Thursday, December 20, 2012

Rattad alla aka autoostu Special

Hoiatan juba ette, et naiskadel pole arvatavasti selles postituses midagi huvitavat lugeda, kuna jutt võib mõnevõrra tehniliseks kiskuda.
Uus-Meremaal on transpordiga kehvad lood. Vähemalt linnades. Küll ei jõua nad tihtilugu õigel ajal peatusesse, graafik on hõrde jms. Ning ega igale poole bussidega ei saa ka ju. Nii et võtsin vastu otsuse soetada endale auto. No muidugi mingi vana saan hinnaklassis ~ 1000 NZD.
Siin on selline tore portaal nagu trademe.co.nz - tõenäoliselt sarnaneb see kõige rohkem ebay-ga. Inimesed müüvad ja panevad oksjonile nodi, mida neil enam vaja ei lähe. Siin on lademetes 20 ja rohkem aastat vanu jaapani riisipüsse, mis üldjoontes ühe tubli mehaaniku käe järele puudust tunnevad ja selle tõttu ka suht odavalt loosi lähevad. Olin juba umbes nädala jagu piilunud erinevaid isendeid ja lõpuks sai siis ühte ka vaatama mindud, mis vähemalt piltide põhjal tundus paljulubav. Hetkehind oksjonil oli 500 NZD, kuid teada oli, et nii odavalt seda masinat ei saa. Ja oksjoni lõpuni oli omajagu aega. Anyway hüppasin velo selga ja põrutasin kaema. Masinaks siis 96 a Subaru Legacy: nelikvedu, manuaalkast, 2.0L pritsega mootor. Ettetõttavalt võin öelda, et vaatasin ainult universaalkerega autosid. Et noh kui vaja magada autos, siis saab istmed alla lasta ja peaks umbes nagu ühe tärni hotell olema. Parem ikka kui telgis, kui vihma peaks kallama.


Kohale jõudes selgus aga, et omanik oli auto kuulutuses ikka kõvasti paremaks rääkinud. Ülevaatus oli tal kohe lõppemas. Vahetamist vajasid kindlasti amordid ja põhjalöögikummid. Mootor tegi külmas peast ka päris jõhkrat tiksumist. Tõenäoliselt hüdrotõukurid, kurat seda boksermootorit teab. Nii et jätsin vahele.
Oksjoni võitis keegi jorss hinnaga 1300 NZD. Täiesti overkill minu arust. Kuigi jah tendents on selline, et isegi vanad saanid on Eesti hindadega võrreldes kallimad.

Siis vahepeal leidsin ühe diivanisurfaja, kes ka müüs oksjonil oma Mitsubishi Lancerit. Müüs seda küll 1100ga, kuid lubas mulle 900-ga ära anda, aga kuna ta ise polnud Christchurchis vaid hoopis 100 kilti eemal, ei pidanud ka mina vajalikuks seda lihtsalt vaatama minna ja raha raiskama. Iseenesest peaks muidu tegemist olema täitsa vastupidava autoga: nelikvedu, manuaalkast, 1.6L karpamootor. Läbisõit oli 400 000. 
Aga jällegi asjaolude mitte kokkulangemisel jäi ka see variant ära.



Juba pikemat aega oli üleval ka üks ahvatlev Hyudai Lantra aastast 1999. Nii palju kui mina netist selle kohta infi sain, pidi tegemist olema suht vastupidava autoga. Vala aga bensiini sisse ja anna tuld. Mootoriks 1.6 EFI ja manuaalkast. Hetkehind oli ka seal 500 kandis ja tahtsin vaatama minna. Helistasin juba, uurisin, pidi olema vana firma auto. Kui ta reaalselt ka oleks nii hea olnud, kui jutu järgi, oleks suht kindel laks olnud. Vähemalt lootust oli. Mingil põhjusel helistasin veel enne kohtumist igaks juhuks üle, et kontrollida, kas saame kokku. Ja siis firma sekretäri tibi vastas, et sorry, müügikuulutus on maha võetud. Tsekkasin kiiresti trademe-sse ja nii oligi. Üks päev enne oksjoni lõppu oli kuidagi auto oksjonilt maha võetud. Mingi sahker mahker siin käib rsk. Vihastasin ennast seaks, sest Buy Now võimalust polnud, seega müüja lihtsalt mängis mäkra, sest vastavalt reeglitele ei saa autot enne oksjoni lõppu mingile suvalisele kokkuleppe hinnaga maha müüa. No on kiivid, rsk! Olin sellele masinale suured lootused pannud. Välja nägi selline:


Igatahes suurest vihast jätsin töö kõrvale ja hakkasin uuesti kuulutusi lappama. Fakk, jõulud lähenevad ja mul on vaja Abel Tasmanisse Kerttule külla sõita vaja. Bussiga sinna isegi saaks, aga eks ta üks paras rist ja viletsus ole. Ja oppaa, nagu välk selgest taevast, mida ma näen - mulle jõuab kohe pärale, et selle masina pean ma saama. Isend on müüki pandud kõigest paar tundi tagasi ja endamisi mõtlen, et äkki oligi hea, et seda Hyundait vaatama minna ei saanud. Sest muidu poleks ma SEDA masinat näinud. Tõmbasin kähku traati ja leppisin juba paari tunni pärast kohtumise kokku. Et jumala eest mingi teine rott backpacker minust ette ei jõuaks ja head diili ära ei krahmaks.

No nii, läheb juba põnevaks kas pole?



























Kas tunnete, kuidas pinge teadmatusest kasvab... Kindlasti tahate teada, mis hüper super tronduleti peagi endale saan...




































Ärge rapsige. Minge kööki, tehke võileib endale vahepeal või käige poes ära ja tooge õlut. Ma olen siin nii umbes kilomeetri jagu enterit pressinud, nii et võite vabalt auto scrolli peale panna :D















































Trummipõrin... Taratatatatarataaa  ratata tataaa.




































Ja siin ta on. Loodetavasti minu uus ustav kaaslane NZ reisimise ajal.

Sirtsu

80 kw 2.0 DOHC + Weber karburaator + manuaalkast + tagavedu. "Pole paha", tsiteerides Villut.Tegelikult lootsin juba, et tegemist EFI-ga, kui kuulutuses nägin et kahe nukaga isend, aga ei teadnudki, et neid ka alguses karpaga tehti. Natuke googledamist  ja selgub, et see isegi natuke haruldane variant. Tavaliselt karpa pillid olid kõik SOHC mootorid. Omanik ise ütles, et keskmine kulu kuskil 7.5 - 8 l/sajale. Algul kõhklesin küll, et vana pill ja karburaator jne. kuid siis mõtlesin, et ega ma igavesti sellega sõida ja maha saan ta ikka müüdud.
Uus-Meremaal on üldse Sierrad väga haruldased, tänavapildis neid üldse ei näe. Neid on siia väga vähe sisse toodud. Enamasti valitsevad jaapanlased turgu. Kuna olen sierrariga ka Eestis ringi vuranud, oli suht kindel tunne antud isendit ostes. Ikkagi tuttav pill ju. 
Eks tal natuke muhke on kere peal ja lakk ka koorub mõnest kohast ning kapoti pealt on keegi fordi märgi ka vuuki ajanud, aga muidu täitsa sile. Klapikambri kaane vahelt natuke leemetab, aga tõenäoliselt ei viitsi seda vahetama hakata, piirdun vaid õli juurdevalamisega. Kaasa sain ka mingi pooliku õlikarra.
Omaette ooper on siin auto jahutussüsteemiga. Eelmine omanik vaatas veel korra paisupaaki ja siis valas natuke kraanivett peale, mille peale tegin kohe suured silmad, et kuidas siis nii. Aga nad väidavad, et siin Chch-s pidavat vesi nii hea kvaliteediga olema, et kaltsiumit praktiliselt ei pidavatki olema vees ja nemad olevat niimoodi juba aastaid ringi kärutanud. Ja ei ole jahutussüsteem umbes. Isegi talvel ei vala nad kontsentraati peale vaid lihtsalt lasevad külmema ilmaga autol lihtsalt koha peal käia :D Imelikud inimesed minu arust. Üks päev on talvel radikas lõhki ja mis siis? Ei aita siis ka Chch imevesi.

Siin ongi minu jahutusvedelik siis, mille autosse virutan. Multi purpose pudel, kustutab janu ja on ka Fordile abiks, kui vaja peaks minema. Trademark of Christchurch :D



Nii. Hind. Tahtis saada 1000, aga kauplesin 850 peale, seega 544 EUR. Umbes 7 päeva palk magama pandud. Aga ma siiralt loodan, et investeering oli seda väärt. Pluss sellel sierral on ülevaatus just tehtud ja järgmised 6 kuud pole muret. Tuleb vaid road user charge ehk teekasutaja maksu maksta. Ja muideks liikluskindlustus pole siin kohustuslik. Kui ei tee kindlustust, siis sõidad omal riisikol.

Mul vaikselt tekib juba samasugune tunne nagu Teedul vist... Vajadus mingeid saane kokku osta ja enda nimele registreerida. Ainukese vahega, et mina olen asja väheke globaalsema haardega ette võtnud :D
Btw, Teet, kuid sul on infi selle karpa kohta, siis anna julgesti teada.

Kuna üritan siin kuidagimoodi ka õlle degusteerimisega tegeleda, siis järgmiseks küsimus suurele ringile:
kui hea õllega tegemist on? Vihjeks, et tegemist mitu korda kallima õllega kui tavaliselt.


Jah, te arvasite õigesti, õlle nimi peaks olema EPIC FAIL. Uus-meremaalased lihtsalt ei oska õlut teha.
Never again.



Igatahes homme viimane tööpäev, siis asju pakkima ja laupäeva hommikul põrutan Motueka poole teele. 400 km sõitu mööda mägiseid teid. Tõotab paljulubav. Eks ole näha, kui kvaliteetne saksa raud õieti siis on.

Blogimiseni,
Marko
 

Wednesday, December 12, 2012

Kes ei tööta, see ei söö

Asjad on kulgenud suht töiselt ja tõotavad sama rada kulgeda kuni jõuludeni. Seega ei ole millestki põnevast hetkel kirjutadagi. Hetkel ainult rutiin, rutiin ja veelkord rutiin. Selline näeb välja siis minu nö kabinet või töötuba:

Töö iseenesest midagi kontimurdvat ei ole. Võiks isegi öelda, et tehnilised nõuded tööde vormistamisel on märksa leebemad kui Eestis. Ja ma olen pidanud ka tempot maha võtma, sest muidu saab töö väga kiiresti otsa :)  Varasemalt kuuldud arvamus kiivide "laiskuse" osas vastab mingil määral tõele. Seega tuleb nendega samas tempos püsida, mis minu puhul tähendab aga siis, et tuleks hoopis pidurit vajutada. Mis iseenesest on tegelikult ju hea, sest kummi venitada on alati tore.

Nädalavahetusel oli aega ka jalgrattaga ringi tallata. Hiljem Google Maps-ist teekonda arvutades tuli välja, et maha sai pedaalitud 40 km linnavahel. Impressive !

Jõudsin otsaga välja ka South Brighton beach'ile ehk nägin esimest korda elus Vaikset ookeani.








Mingit jõulutunnet ka pole absoluutselt. Selles mõttes küll igatsen natuke lund ja pühademeeleolu.
Vaikselt sebin juba äss diile ka siin nagu kohalikud. Liitusin mingis kohalikus säästuketis nagu Countdown kliendikaardiga nagu meil Maksimarketis, säästukas ja Maximas.

Ja krt Christchurch tundub ikka igav mis igav. Ei oskagi kohe otsustada, kas jääda siia kauemaks tööle, kui võimalus avaneks.

Sellised mõtted siis praegu.
Hetkel chillin Singer Vingeri saatel, joon teed ja sätin vaikselt magamaminekut. Järgmist postitust võib arvatavasti oodata jõulude paiku, kui õekesele külla lähen.

Cheers,
Marko

Saturday, December 1, 2012

Bethell's Beach & Christchurch

Sai üks päev käidud siis läänerannikul Tasmani mere ääres. Seal on mitmeid ilusaid randu, mille vahel valiku tegemine tihtipeale raskeks võib osutuda. Ilm oli ilus ja päikseline, et rahulikult rannas chillida.
Liiv ei ole siin teps mitte selline nagu Eestis või mõnes soojamaa rannas. See on hoopis hallikas-must ning tuhkjas. Samas on ta väga peeneteraline, nagu ikka üks õige rannaliiv olema peab.
Esimese asjana kohe kossid jalast ära, mis muidugi oli viga, aga keegi rumalale turistile ei öelnud ju. Tume liiv läheb päikese käes talumatult kuumaks ja ma pidin jalgadele valu andma, et kähku veeni jõuda. Jalatallad tulitasid veel tükk aega :)

Lugesin just Postimehest ka, et teil maru purgaa ja lumetorm seal Eestis... Teile lohutuseks mõned pildid siis:














Nii. Tööotsingud. Sellega on üsna nutused lood siin. Aucklandi saabub kahjuks lõviosa siinsetest turistidest ja rändajatest, kes kõik üritavad ka siin tööd leida. Muidugi kõigile ei jätku. Olen korduvalt kulutanud erinevate tööagentuuride uksi, kust aga muidugi lubatakse kohe ühendust võtta. Kõik pidavat olema päevade küsimus.
Telefoni teel või isegi silmast silma vesteldes räägitakse must valgeks ja kõik on üldse üks suur lill. Tegelikkuses on see aga kõik teeseldud. Paljud kohalikud, kellega olen lähemalt tuttavaks saanud, räägivadki, et kiivid ongi sellised kahepalgelised inimesed. Et ei tohi kunagi nende juttu uskuda, antakse palju lubadusi ja järgmine päev on kõik unustatud. Ma isegi täitsa usun seda, sest olen isegi mitu korda käinud ühe ja sama inimesega enda initsiatiivil rääkimas, et asjasse selgust saada, kuid antakse ainult katteta lubadusi. Lubatakse helistada ja e-mailidele vastata, kuid lõpuks ei liiguta keegi lillegi. Põhimõtteliselt on tööagentuuride kasutamine aja raiskamine. Siingi toimib turg paljuski sarnaselt Eestiga - kui tunned kedagi, kes oskab sind soovitada, siis on ka töö leidmine kergem. Tuttavad sebivad tuttavaid tööle, käsi peseb kätt jne. Eelneva jutu valguses tundub mulle endalegi kummaline asjaolu, et mõned päevad tagasi sain kõne ühest firmast, kuhu olin interneti teel cv saatnud. Põhimõtteliselt oldi minust huvitatud ja küsiti kas ma saaks mingi aeg Christchurchi tulla. Kuna jutt oli väga sõbralik, lubati ka lennujaama vastu tulla ja ööbimiskohtki leida, siis mõtlesin, et heakene küll. Olin niikuinii juba viimane nädal lõunasaarele mineku mõtteid heietanud.
Nii et väike online booking ja järgmisel päeval oligi juba lend lõunasse. Sain kokku firma omanikuga (Vincent) ja kuna juttu jätkus meil kauemaks ning läbisin edukalt ka temapoolsed väiksed testid, siis esialgu sai kokku lepitud, et peaksin saama töötada kuni jõuludeni. Tegelikult otsib ta inimest pikemaks ajaks (1 aastaks), kuid ma ei tahaks olla nii kaua seotud ühe kohaga ja tahaks ka reisida ning ringi vaadata. Elame, näeme. 
Mis tööd ma siis tegema hakkan? Põhimõtteliselt vedas, sest sain erialase töö. Hakkan CAD-programmiga tegema Uus-Meremaa katastrimõõdistuse toimikuid ja faile. Vahepeal peaksin kaasa saama ka välitöödele, kuid neil on rohkem kontori inimest vaja. Nii, et uuest nädalast siis pmst töölainel jälle. Natuke imelik on. Ära olin harjunud juba selle lebotamisega.

Jalutasin Chch kesklinnas ka ringi. Ma ei ütleks, et asjad pärast maavärinaid siin nii hullud oleksid, nagu seda meedia kajastas. Vaikselt nokitakse ja küllap siingi asjad uuesti üles ehitatakse.
Chch on selles mõttes teistmoodi, et siin on sitta kanti külmem ja tuul on ka kõva. Mingitest palmipuudest pole siin juttugi. Esimest korda siin olles oli mul tunne, et oleksin justkui Eestis. On selline niru ilm, mingi +15C, tuul, sombune, vahest ka päikest sekka. Tänavatel on näha palju lehtpuid, mis sarnased meilgi.
Nägin isegi kasepuid :)  Saaks veel sauna ka, siis oleks vihalehed kohe võtta. Ainult, et saunaõllega on siin nutused lood, sest noh pehmelt öeldes on Uus-Meremaa kohalik toodang solk. Mingisugune pärmivesi, mida nad siin helbivad ja heldimusega õlleks kutsuvad. Välismaistest olen näinud ainult Heinekeni ja Carlsbergi.
Aga veinid on siin head. Ja suht odavad.

Mõned klõpsud endisest Chch kriisikoldest:







Linnas on mitmeid kohti, kus omanik on vara hüljanud ja pole tagasi pöördunud. Huligaanid on rüüstamas käinud.
Juuksurisalongis olev mööbel on kõik tolmukihi all.