Sydney ja Blue Mountains

Austraalia algas minu jaoks kohe väga huvitavalt.

Pärast lennujaamast lahkumist (rongiga poolel teel linna poole) avastasin, et laptopi kotti nagu pole kuskil.

Koheselt tekkis paanika, sest olin ka veel passi jätnud sinna kotti. Ei no tore – seda jama nüüd vaja oli.

Kesklinna peatuses ning ähmi täis pöördusin koheselt putkas oleva konduktori poole, kes

lennujaama helistas ja palus uurida, ega keegi minu asju leidnud pole. Peale viit minutit tuli vastus: esialgu pole midagi leitud, mingu ma tagasi lennujaama. Hüppasin kähku rongi peale ja põrutasin tagasi, et enne sulgemisaega kadunud asjade osakonda jõuda.

Ja oh üllatust – tolliametnikud olidki leidnud minu laptopikoti koos selle sisuga, aga olid passi ära võtnud.

Seega pidin enne leidma need inimesed, kelle käes oli minu pass, et saaksin enda laptopi kadunud asjade hulgast kätte.

Kogu see toiming võttis julgesti oma tunni, aga õnneks lõppes kõik minu jaoks hästi – sain oma asjad tagasi.

Passi kaotamine oleks siinseid asjaajamisi tunduvalt raskendanud kui mitte osaliselt võimatuks teinud.

Ausalt öeldes ei kujutagi ette, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Kott kaalub koos kodinatega oma 5 kilo. Kuidas saab hajameelsusest sellise koti maha unustada? Ei tea. Kunagi varem pole minuga midagi sellist juhtunud...

Ebamugavused jätkusid aga südalinnas. Pea 2-3 tundi erinevate hostelite uste koputamisel ei andnud loodetud tulemust. Selgus, et Sydneys ongi kõik kohad suht tihti täis ja lisaks oli veel ka mingi suuremat sorti üritus toimumas, mis suurendas tormijooksu vooditele veelgi. Kui seda oleks teadnud, oleks Fidžil olles midagi ette broneerinud.

Hotelli ka ei saanud endale lubada – hinnad algasid nii 200 aud/öö. Samas kõigi oma kompsudega poleks tahtnud ööd ka tänaval veeta. Aga seal kus häda kõige suurem, tuleb ikka juhus appi. Viibisin parajasti ühes hosteli fuajees, kui sisse astus üks tegelinski, kes pidi koheselt Sydneyst ära lendama ja tühistas oma reserveeringu. Kuna olin hetkel ainuke järjekorras, siis haarasin õlekõrrest ja võtsin saadaolevad kaks ööd endale. Peale seda jäid veel ainult kaks ööd nädalavahetusel, mis oleksid ka tõenäoliselt problemaatiliseks osutuda, aga õnneks sain öömajale ühe kohaliku juures (kohaliku interneti kuulutuste lehe kaudu).

Igatahes sebimist ja helistamist oli palju ning tõenäoliselt tuleb seda veel ja veel, kuna ka jõulud on lähenemas ning linnas on kiiremad ajad.

Hetkel kaalun üsnagi tõsiselt Sydneyst lahkumist.

Sydney Tower

Skyline

Sydney ooperimaja

Kes pole ooperimaja juures käinud, see pole Sydney't näinud

Harbour Bridge

Jõulud....

Kui tavaliselt ostetakse sellisest automaadist Coke või Sprite, siis Sydneys saab ka plätusid. Üldiselt mugav teenus. Ei pea kuskil järjekorras seisma...

Mingi aeg pidin kolima Bondi linnaossa, kus sai odavama hosteli. 

Bondi rand on Austraalias ikooni staatuses ja üks populaarseimaid surfirandu.

Bondi Beach

Sai tehtud Coastal walk ja jalutatud mööda rannikut natuke:

Surfareid leiab siin igal sammul

Tagasi Sydney südalinnas, otsustasin külastada ka linna kõrgeimat hoonet - teletorni.
Mõned vaated ülalt pilvelõhkujatele:

St Mary kirik

St Mary kirik vol 2

Kuna taskukohase majutuse leidmisega on jõulude eel natuke kehvasti, tuli suund võtta linnast välja.

Rongiga 2 tundi sõitu ja olin kohas nimega Blue Mountains rahvuspark. Siniste mägede rahvuspargiks kutsutakse teda sellepärast, et all orus kasvavad eukalüptipuud eritavad "gaase", mis annavad ümbruskonnale sinaka vine. Ning tegelikult pole tegu mägedega, vaid kokkuvarisenud platooga, mida on sadu miljoneid aastaid tagasi uuristanud suured jõed.

Siin asub selline väike linnake Katoomba, mis on väga sobiv baaspunkt rahvuspargi külastamiseks.

Hetkel peatun siin hostelis ja mõtlen, mida edasi teha.

Austraalia maastik:

Laisad/rikkad

Three Sisters ehk Kolm õde

 Nagu eelnevalt mainitud - pean hetkel plaani, kuhu minna. Austraalia on nii kuradima suur ja lai ning võtab ilmatuma aja, et kuhugi jõuda. Vahemaad on lihtsalt kolossaalsed. Tõenäoliselt maandun kuhugi kolkakülasse farmi mingisuguseid puuvilju korjama. Ning siis pole lootus minuga ka kontakti saada, kuna perifreerias puudub igasugune telefonilevi, rääkimata internetist...

Fidži

1. päev

Bula!

Nadi rahvusvahelises lennujaamas maha astudes tekkis koheselt hapnikupuuduse tunne. Õhk on siin niiske ja lämbe ning temperatuur 30 kraadi ligi.

Ei ole üldse mõnus kombinatsioon. Lennujaamas oli vastas Russy – kohalik, kelle juures veetsin esimesed kaks päeva (diivanisurfamine).

Tema naine Ruth töötab lennujaamas reisibüroos ja nad aitasid mul ka odavamaid diile sebida. Ka siin kehtib tihtipeale reegel: üks hind valgele;hind valgele, kes liigub koos kohalikuga; ning hind kohalikule.

Maja on neil üsna lennujaama lähedal: umbes 10-15 minutit kõndimist. Hoone näeb välja tagasihoidlik. Paljud asjad lagunevad ning sooja vett pole.

Aga sellegipoolest soe vastuvõtt nagu oleks oma kodu saabunud. Mulle rõhutati korduvalt, et Fidžil viibimise ajal saan seda kohta kutsuda koduks – “vale”fidži keeles. Nii et baaspunkt oli vähemalt alguseks olemas. Majas elab veel Russy naine, tema ämm, vend, õde ja tema 4aastane poeg Nicholas.

Russy oli isegi lennujaamas tervitusteksti printinud

Õhtusöögiks serveeriti ühte traditsioonilist fidži rooga: roti (õhukesed pannkoogid, tehtud veest ja jahust) koos baklažaani ja muude juurviljadega, mille tuvastamisel jäin hätta. Hiljem selgus veel, et roti on tegelikult India päritolu, kuid ta on siin oluliseks kohalike toiduks saanud.

Lauda ega toole majas pole – kogu söögitoiming leiab aset põrandal ämma punutud mattidel. Ka mulle kingiti üks tema poolt punutud käevõru.

Hiljem aeti Nicholasele mõningad fidži traditsioonilised rahvariided selga ja väike klutt demonsteeris ämma laulu saatel, kuidas väikesed lapsed maast

madalast kultuuri elus hoiavad.

Roti

2. päev

Hommikul said mindud lennujaama reisiasju ajama – vaja oli erinevaid laevapileteid ja ööbimiskohti broneerida, mis asuvad mitmetel põhja poole jäävatel väikestel killustatud saartel. Avastasin, et lennujaam on ümbruskonnas ainuke mõnus koht, kus põrgukuumuse eest varju saada – siin asuvad

konditsioneeritud ruumid. Pärast paberimajanduse kordaajamist sai suund võetud lähima väikelinnani – Namaka – vaja oli toiduvarusid täiendada ning olin lubanud õhtusöögi valmistada. Liisk langes Shepard’s Pie (iiripärane kartuli-ja hakkliharoog) kasuks. Uus-Meremaal korduvalt järgi proovitud asi – ka seekord

ei pidanud keegi pettuma. Päeva jooksul sai veel lihtsalt niisama ringi luusitud ning Russy naabri suures aias mangoraksus käidud. Aed on kõrge punutud traadiga piiratud, kuid õigest kohast painutades tekib piisavalt suur ava, et 4-aastane laps läbi pääseks :D

Esmamuljed Fidžist – suhteliselt vaene riik tundub olevat. Ei uskunud, et lood siin sellised on.

Kõige rohkem üllatas bensiini, liha- ja piimatoodete hind, mis on Uus-Meremaa tasemest kõrgemad, aga siinset palka ei anna viimasega võrreldagi.

Üldse tunduvad paljud turistidele suunatud teenused kirve hinnaga olevat – tundub nagu tahetaks ratsa rikkaks saada. Puhtusest ka siin suurt lugu ei peeta. Paljudes kohtades võib tänaval kohata olmeprügi hunnikuid, mida nad siis vaiksemates rajoonides vahelduva eduga põletada püüavad. Paljud bussid ning autod on tänavapildis ikka väga vanad ja sõidavad ausõna peal.

Aga positiivse poole pealt – inimesed on sõbralikud ja paljud räägivad ka päris head inglise keelt. On see ju üks nende kolmest ametlikust keelest fidži ja hindi keele kõrval.

Oma rolli mängib asja juures ka muidugi see, et paljudes siinsetes koolides toimub õppetöö paljuski inglise keeles. Nii et keelega hätta ei jää.

3. päev

Hommikul vara äratus, et lennujaama sinna peagi jõudvale transpordile jõuda, mis pidi paadini toimetama. Aga asjaolu, mis tuleb arvesse võtta, on see, et Fidži elab omas rütmis ehk nagu kohalikud ütlevad – “fidži time”. Transport ei olnud lubatud ajal kohal ning siis oli juhil veel aega tee peal bensiinijaamas tankimas käia ning kohalikus lihakarnis head-paremat osta. Ühest kohalikust uhkest kuurortist korjasime peale ka ühed vene uusrikkad. Nemad rääkisid sitasti inglise keelt ja mina sitasti vene keelt, aga jutud said räägitud. Aga noh-jah: tüüpiline slaavi hingega valjuhäälne uusrikas, kes arvab, et võib kusagil kolmandas riigis reisides endale kõike lubada ja ei näita kohalike vastu mingit lugupidamist üles. Aga noh, vahest leidub ka meepotis tõrva.

Esimene peatus reisil – Mana saar.

Siin veetsin 4 päeva ja lihtsalt lasin lõdvaks: ujusin, päevitasin (sain otse loomulikult päikesepõletuse), jalutasin ringi, snorgeldasin jne. Ümbrus näeb siin saarel tõesti välja kui paradiisisaarel – valge liiv, väga väga läbipaistev helesinine sillerdav vesi, palmid, päike. Päris mõnus on palmide all võrkkiiges lesida ja “fidži ajas” kulgeda. Esimesel päeval siin muud teha ei jõudnudki, sest enne kui märgata jõuad, on juba suur pime käes: isegi suvisel ajal (vihmaperioodil) loojub päike siin varakult (umbes seitsme-poole kaheksa ajal).

Peale õhtusööki toimus söögisaalis ehtne fidži sõjatantsu presentatsioon, kus vapper noormees demonstreeris oma žonglöörimisoskusi põlevate kaigastega. Pimedas tundus see kõik päris muljetavaldava vaatemänguna.

Mana saar paadist vaadatuna

Vastuvõtukomisjon

Paadisild

Igal majal oma paat :)

Lebo

Kookospähkleid tuli jälgida - statistika väidab, et aastas sureb kukkuva kookospähkli tagajärjel rohkem inimesi kui lennuõnnetustes

South Beach

4. päev

Modriki saar (Castaway island)

Vaja oli kokku saada grupp vähemalt 4st inimesest, et saaks sõita paadiga Modriki saarele.

Siin filmiti “Kaldale uhutud” Tom Hanksiga peaosas.

Saar ise tundub päriselus hoopis teistsugune kui filmis – Hollywoodi eriefektid vist. Ronisime ka saare tippu, kust avanesid ilusad vaated kogu lähiümbruskonna saarestikule.

Kõige huvitavam oli aga tõenäoliselt hoopis snorgeldamine selle saare rannas. Mingi hetk läheb siin järsku väga sügavaks ja siis avaneb juba müstiline-ilus allveemaailm: korallid, värvilised troopika kalad jne.

Läheneme saarele

Tean, mis tunne võis olla Tom Hanksil

Sakslane Tom üritab tippu jõuda. Edutult

Vaade tipust

Veel pilte Mana saarest:

Köögi ajakava

Kristlus on siin paljude jaoks olulisel kohal

Paljud külaelanikud elavad sellistes hüttides

5. päev

Külastasime kohaliku küla kooli.

Toimuvad eksamid, veerand on lõppemas ning vaheaeg algamas.

Püüame hästi vaiksed olla ja mitte segada. Eksamite tõttu saame pildistada ainult väikeste laste klassi.

Üldiselt siia saareel keegi ei jää. Lapsed liiguvad edasi suurde linna, kus on paremad töö- ja õppimisvõimalused.

Kuid milline suurepärane keskkond üles kasvamiseks!

Toimumas on eksam

Klassiruum

6. päev

Snorgeldamine North Beach’il

Madalamas vees on näha väga palju ilusaid koralle ja kalasid. Sügavamates vetes nägin lähedalt ka suurt kilpkonna – poolemeetrise läbimõõduga isendit. Üritasin teda jälitada, kuid mind märgates ujus ta väga kiiresti avamere poole.

Õhtul esinesed küla lapsed oma programmiga. Laulsid enamuses fidžikeelseid laule, sekka juhtus olema ka mõni ingliskeelne kristliku taustaga laul. Ringi käis annetuskast, sain ka oma panuse tehtud.

Päikeseloojang Mana saarel

Päris hea õlu oli

7.päev

Liigun edasi järgmisele saarele nimega Beachcomber. Väidetavalt 24/7 “party island”.

Kuigi hetkel pole siin just kõige rohkem rahvast, peab kuuldus paika. Enamus klientuurist on kas Inglise, UM või Austraalia päritolu kodanikud, kes lällavad nii, et paha hakkab vaadata. Õnneks veedan siin ainult ühe öö.

8. päev

Aeg edasi liikuda Yasawa saarestiku poole. Maabun Nabua kuurortis, mis on lähedal Blue Lagoon Beach’ile – koht, kus filmiti “Helesinine laguun”. Paadisõit, mis kestis kokku 4 tundi, polnud just meeldivamate killast. Vahepeal oli küll selline tunne, et Roobert tahaks nagu külla tulla. Enamus päevast sai järjekordselt vees snorgeldatud ja võrkkiiges lesitud. Vaikselt hakkab ka esimesel saarel veedetud päeval saadud päikesepõletusest punetav nahk ka kooruma. Kasutasin küll SPF 30+ kaitsefaktoriga kreemi, aga tundub, et alahindasin siiski Fidži päikese võimu.

Õhtul kaetakse terassil laud, külalisi on ainult 3. Terass ise asub umbes 10m kaugusel kaldast ning palmipuude varjus päikese loojudes on kuidagi väga eriline tunne einestada. Ööbin ühes väiksemas õlgedest ja palmilehtedest tehtud onnis, mis asub vaid kiviviske kaugusel merest. Aknad on pärani lahti, kuna muidu on kuumuse tõttu võimatu magada. Uinun merekohina saatel.

Kõik voodid olid niimoodi üles tehtud

Mõningad vaated ümbruskonnale Nabua kuurordis.

Moskiitovõrk

Õhtul toimus kava tseremoonia

9. päev

Paadisõit ning külastatud saab ühte Yasawa saaregrupi suurimat turismimagnetit – Sawa i Lau karstikoopaid. Ka siin filmiti osaliselt stseene filmist “Helesinine laguun”. Koht ise on päris muljetavaldav. Esimene koobas on kõige suurem ja ligipääsetav treppi mööda. Vee sügavus koopa põhjani mõnes kohas kuni 5 m.

Teise koopasse pääsemiseks tuleb aga hetkeks sukelduda ja vee all ujuda. Teisel pool valitseb pilkane pimedus ja giidid näitavad taskulampidega teed. Koopas on väga huvitav kaja. Edasi saab mööda käike pidi ujuda, kuni jõuame välja väiksema õõnsuseni, kus on karstilehtel sisse langenud. Nii et kui üles vaadata, näeb päikesevalgust.

Veekindla kaamera puudumisel pole kahjuks ka pilte koopast.

Peale koopakülastust korjavad kohalikud mind oma paadi peale – järgmised 4 päeva veedan ehtsas fidži külas nimega Nabukera. Kohas, kus ainsaks märgiks läänelikust eluviisist on diiselgeneraator, mis õhtuti mõneks tunniks sisse lülitatakse. Juhul, kui diislit on.

Külla jõudes on aeg lõunaks. Serveeritakse barrakuudat koos riisi, nuudlite ja cassava’ga. Cassaca maitseb nagu kartul ja on üks külaelanike põhitoite. Kuum tee peale söömaaega on nagu aamen kirikus. Nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi ajal. Söömine toimub jällegi põrandal voi-voi mattidel.

Tihti ei puudu söögi ümber lendlemast ka terve parv kärbseid.

Peale lõunat külastan kooli. Siin õpib kahe küla peale kokku ca 60 last, mis pole üldsegi väike number arvestades küla reaalseid mõõtmeid.

Vanemõpetaja staatuses Paul on siin veetnud 2 aastat ning peab 1 aasta veel siin õpetama, enne kui tohib mujale enda valitud kohta tööle minna.

Esimene töökoht peale ülikooli määratakse siin riigi poolt – tuleb tuttav ette?

Kuigi mulle lubati kohe alguses, et saare peal ma suure tõenäosusega rohkem valgeid ei kohta, ei osutunud see tõeseks. Juba esimesel päeval nägin 2 venelast, kes olid saabunud külla läbirääkimiseks. Nimelt soovivad nad küla lähistele ehitada uhke kuurorti – kuid selleks on vaja külaelanike

nõusolekut ja maakasutusluba. Otsustamine toimub külas elavate 3 klanni liikmete vahel. Minu võõrustaja oligi parajasti siirdumas nõupidamisele.

Arvamused jagunevad kahte lehte: pooled on poolt, pooled vastu. Argumendid kuurorti poolt on lisasissetulekud külarahvale, kuna tööga on siin lood nagu nad on. Ehk siis tööd pole. Vastuargumendid: liiga palju kära, rikutud vaated ning paljude külaelanike seas leviv umbusk venelastesse. Igatahes on neil ees raske valik – loodan, et nad kuulavad siiski oma südame häält. Selliseid autentseid külasid jääb ka Fidžil järjest vähemaks.

Õhtupoolikul sai aega veedetud kooli spordiväljakul, kus sai mängitud kohalikega üht fidžilaste lemmiksporti – ragbit. Mängisime puute-ragbit, mitte täiskontakt versiooni. Populaarsed alad on siin veel võrkpall ja jalgpall.

Hämaruse saabudes oli järjekordselt aeg kava-tseremooniaks. Ausalt öeldes ei saagi aru, miks kohalikud seda joovad.

Teoreetiliselt peaks ta olema rahustava toimega droog, kui minul pani ta korraks lihsalt keele surisema. Üldiselt jooks nagu vett, mis maitseb natuke mõrudalt ja kibedalt.

Ja hommikul on selline kerge pohmeluse tunne. Aga miks tahta endale pohmakat, kui õhtul jook pähe ei hakanud?

Kavajoomise ajal tõstatati üks huvitav küsimus, millele esimese hooga vastata ei osanud – tõele au andes, isegi mitte praegu.

Nimelt huvitas neid, kuidas lumi välja näeb ja milline ta katsudes on.

Onu külast: “Kas lumi on nagu liiv?”

Mina: “Ee, ei tead, ei ole nagu liiv”

Onu: “Aga äkki on ta nagu jahu?”

Mina vastu: “Pole teine nagu päris jahu kah”

 Ja jäingi vastuse võlgu. Sest kuidas sa kirjeldad lund inimesele, kes seda elu sees näinud pole, nii et tal tekiks ka tõene kujutluspilt vaimusilmas, milline ta siis lõppude lõpuks on.

Märkamatult oligi aeg tiksunud südaööni ja väsimus kontides sundis magama heitma.

Tormist räsitud hoone külas

Voi Voi töötlemine

Paremal minu võõrustaja Jo

Küla kirik

Küla jõusaal - annetus pärineb ühelt Austraalia klubilt

Isegi peldiku on raju torm minema pühkinud, jättes alles vaid potid

Ei tea milles nad küll mõtlevad

Sawa i Lau koopad asuvad sellel saarel

Teel kooli poole

Koolipäev on läbi. Lapsed suunduvad koju

See oli minu kodu 4 päeva. Siin ruumis magas oma 5-6 inimest

Teokarpide kollektsioon. Osad leidsin rannalt ise, osad sain kingiks

Köök. Käib söögitegemine

Päikeseloojang Nabukeru külas:

10. päev

Kavast paha olla. Laiskuse tunne peal. Ei tee midagi.

Õhtuks serveeritakse krabisid karrikastmes. Krabi söömine on omaette ooper ja kogu õhtusöögi ajal olin mina pere naerualuseks – no kuidas on küll nii aeglaselt võimalik krabi süüa?

Krabisid püütakse siin öösiti taskulambi abil – siis kui nad urgudest välja tulevad. Terve küla on igasugusu väikseid mulke täis – krabid elavad koos inimestega.

Püütud krabid pannakse seejärel ühte päevinäinud külmikusse (mittetöötav muidugi), kus nad mitmekesi seltsis söövad kookospähklit ja joovad vett.

Kui tuleb isu krabi süüa, siis leiavad mõned õnnetud isendid tee patta.

Nii leiab krabi oma lõpu

Krabikuningas

11. päev

Hommikusöögiks saab rotit koos kookospiimaga. Väga nämma.

Otsustame kalale minna. Kätte on jõudnud laupäev – nädala kõige kiirem päev enamuse külaelanike jaoks. Sest pühapäev on puhkepäev, käiakse kirikus ning rangelt on keelatud igasuguste tööde tegemine. Seega tulebki kõik laupäeval ette valmistada – kaasa arvatud toiduvarude toomine majja.

Kõnnime umbes tunni jagu Valge liiva ranna poole – nii kutsuvad seda kohalikud. Vees saab sulistatud 3-4 tundi ühtejutti – arvan, et nägin siiamaani kõige ilusamaid ja mitmekülgsemaid korallrahusid ning värvikirevamaid kalasid. Lisaks nägin ka Manta raid. Ujus minu alt läbi nii 10 m sügavuselt.

Kalapüüdmine käib siin järgnevalt: pikk terav ora vinnastatakse kummivooliku abil ja sukeldutakse, et ohver leida. Kui näed meelepärast kala, siis sihid ja lased sõrmed orast lahti ning see lendab torpeedona kala suunas. Päevasaagiks tuli oma paarkümmend kala. Nii et pühapäev saab olema mureta.
Juhtus väike äpardus ka: minu võõrustaja väike poeg käis oma kanuuga ümber ja pidime minema seda rannale veest tühjendama (kuna tal oli kadunud üks pimedatest ja tolle augu kaudu pääses vesi sisse). Kuid ainus rand läheduses oli väga kivine ja tugeva lainetusega ning randudes sain kontsa peale päris sügava haava.

12. päev

Pühapäev. Kirikus käimise aeg. Keegi ei liiguta lillegi. Ollakse kodus, mängitakse mänge, puhatakse niisama.

Töllerdasin päeval niisama ringi ning nautisin päikest ja merd. Käisime mangoraksus. Õhtul sai nautida järjekordset päikeseloojangut. Esimest korda Fidžil veedetud aja jooksul pidin täna käima 3x peldikus – kõht lahti. Isegi imestasin, et alles nüüd, kuna olen siin söönud just mitte kõige sanitaarsemas keskkonnas ja joonud ohtralt vihmavett. Võib olla oli see hoopis tingitud eelmisel õhtul joodud kookospähkli mahlast – see

pidavat ka süsteemi puhastama...

Parempoolne maja oli elumajaks. Vasemal on köök. Nii elatakse Nabukerus

13. päev

Aeg tagasi Nadi poole sõita. Laev nimega Yasawa Legend saabub esmaspäeva hommikul kell 8 ja see saab olema kõige tüütum ja igavam paadireis, mida olen pidanud eales kannatama. Laev on endine väike kalalaev, mis on nüüd ümber kohandatud reisijate veoks. Kogu reisi pikkuseks kujuneb kaheksa ja pool tundi.

Lainetes loksudes läheb alguses nii mõnigi kord süda pahaks, kuid hiljem harjub sellega ära ning saab isegi silma looja lasta. Pool neli olen Lautoka sadamas. Russy on vastas. Sõidame bussiga Nadisse ning teeme kiire eine, kuna pole päev otsa midagi söönud.

Üks eriti kummaline ja tüütu asjaolus seoses Fidži ühistranspordiga – kogu istmerida on ühendatud nööri abil kellaga, mis asub juhi kõrval. Kui keegi tahab maha minna, siis tarvitseb tal vaid kella helistada. Mõnikord olid peatused iga 150m tagant. No on laisad inimesed – kohe koduukse ees peab bussist maha saama.

Nadis kallab vihma. Üldse on viimased 5 päeva palju sadanud. Ega ilmaasjata öelda, et neil siin praegu vihmahooaeg algamas.

Sri Siwa Subramaniya Swami tempel Nadis

14. päev

Jätan jälle hommikul Russyga hüvasti (kuigi jätan osad asjad veel tema juurde – ei pea kogu tavaari kaasas kandma). Kõmbin maanteele ning peatan kohalikele üsna tavapärase moel käega viibates bussi – keset maanteed. Kui teised nii teevad, siis miks mitte ka mina. Kui oled Roomas, siis käitu nagu roomlane.

Sõidan Nadi südalinna – koht kus valged turistid satuvad koheselt suveniiri müüjate piiramisrõngasse.

Päris tihti tulevad onud ligi ja üritavad midagi pähe määrida ning kutsuvad oma poodi kaupa kaema.

Absoluutselt kõik vestlused algavad fraasiga: “Where are you from, my friend? What is your name?”

Ja siis jõuab sujuvalt teemani, mille pärast ta mind üldse tänavalt kõnetas – et ikka midagi pähe määrida.

Neil kõigil on üks ja sama jutt – et just nende poes saad sa kõikse parema hinna ning konkurendid ei müü ehtsat kaupa, vaid lasevad selle importida Filipiinidelt.

Pagana kuum on. Varjus vähemalt 30 kraadi. Ja lämbe. Ostan kiiremas korras plätud – siiamaani olen käinud paljajalu, aga linnas nagu ei tahaks. Ja kinniste jalanõudega oleks see väljakannatamatu. Lisaks on see parem moodus ka kontsa peal oleva haavale paranemiseks. Kuigi viimane ei taha teps mitte paranemise märke näidata. Ostan apteegist joodi sisaldusega antiseptikut- igaks juhuks. Siinses kliimas ei tahaks küll mingit infektsiooni saada.

Ööbin hostelis, kus on ventilaator ja ennäe imet- ka kliimaseada. Jippii.Vähemalt öösel saab inimese kombel magada.

15. päev

Saab linna peal käidud ja mõned suveniirid ostetud: tapa (fidži traditsioonilistes värvides maaling, mida sobib riputada seinale). Tehtud on ta tapa nimelise puu koorest ning värvitud looduslike naturaalsete värvidega. Minu ostukorvi leiab veel tee üks punast tooni sõjamask + muud väikesed vidinad nagu võtmehoidjad, magnetid jne.

 Tahaks hirmsasti soetada ka üht kava joomiseks mõeldud nikerdatud kaussi ning kilpkonnakujulist nikerdatud kaussi, kuid viimased on väga kallid ning hammas ei hakka peale. Enne äralendu üritan võibolla veel hindude juurest turult läbi käia, äkki õnnestub hinda alla kaubelda.

Asjad tuleb tõenäoliselt postiga Eestisse saata, sest ei ole just kõige mugavam seda kola endaga kaasas kanda. Ka kimbutab hetkel ruumipuudus.

On asju, mis sai UM-st soetatud, kuid ära ka ei raatsi visata.

Õhtul käisin veel India restoranis kana karrit söömas. Öeldi, et ei ole väga vürtsikas, keskmine tase pidi olema. Päris oligi.

16. päev

Lahkun hommikuse bussiga Nadist ja võtan suuna Sigatoka poole. Esimese asjana leian endale kohe öömaja – mida varem seda parem.

Sest kui asjaajamised liiga hilja peale jätta, võivad odavad voodikohad juba hõivatud olla.

Natuke maakuulamist kohalike seas ning sõelale jääb külastuskäik Kula ökoparki. Siin võib näha iguaane, rohkelt papagoisid, puuvilja nahkhiiri, kilpkonne ja palju Fidžile omaseid linde. Eriti tänuväärne tegevus on siin pargis iguaanide kasvatamine, säilitamine ja relokeerimine loodusesse ning teistesse

varjupaikadesse.

Usaldusväärne ilmaennustamis meetod

Ilged peletised

Ninakala

Suur paks iguaan

Hindude tempel Sigatokas

17. päev

Bussiga Suvasse (Fidži pealinn)

Öömaja otsinguil lendab üks kohalik vana ligi – on jube lahke, jutustab Suva ajaloost ja ümbrusest ning siis lõpuks tahab mulle ühte nikerdatud eset kinkida. No sest olevat nii laadna mees jne. Kuid tasuta lõunaid pole olemas ja mul tekkis kohe küsimus, et kuna siis raha hakatakse küsima. Algul tahtis saada 20 dollarit, aga ma pareerisin osavalt, ajades talle häma vastu.

Lõpuks langes hind 5 dollarini ja ma ostsin ta siis lõpuks ära, ma lihtsalt ei jõudnud tema juttu ära kuulata. No las ta saab siis selle 5 dollari võrra rikkamaks. Roosipuust nikerdatud nuga, mille värske omanik ma nüüd olen, ei hiilga just kõige kvaliteetsema viimistlusega...

Kuid jah ega ma poel esimene ega viimane, kes sellist rämpsu siin Fidžil heategevuskorras ostab.

Suva kohtuhoone

Kui irooniline

18. päev

Käisin muuseumis, kus oli rohkelt väljapanekuid erinevatest merealustest läbi Fidži ajaloo.

Eriti meeldib mulle Suvas hotell, kus peatun. Siin on tunda ajaloo hõngu ning kogu maja on maitsekalt sisustatud.

Hotellis kohtasin ka ühte norrakat, kes on tulnud Okeaaniasse oma pikka puhkust veetma.

Haav kontsa peal ei taha ikka veel paraneda.Viimane nädal on üks hammas ka valu hakanud tegema – kahtlustan põletikku juurekanalis. Käisin erinevates apteekides antibiootikume otsimas – lõpuks ühes hindude apteegis sain karbi ilma retseptita.

Esimest korda nägin televiisorist uudised Fidžil veedetud aja jooksul – BBC World News ja uudis Riia Maxima lae sissevarisemisest. Mis siis et teiselpool maakera, ikka tunned naabritele kaasa.

Järelejäänud viimased kaks päeva veedangi suure tõenäosusega Nadi lähedal mereäärses hostelis. Lihtsalt laisklen ja võtan veel viimast siinsest ilmast. Pealegi polegi just erilist soovi selle haavaga kontsa peal vette ronida.

Suva muuseumi eksponaadid

Fidži esimene trükipress

Üks õnnetu olemisega kutsikas muuseumi kõrval pargis

Hotell kus ööbisin

Pildi pealt ei paista just kõige hullem, aga väga lolli koha peal on haav. Ja valus on

19. päev

Tagasi Nadis, Wailoaloa rannal ühes hostelis. Käin veel päeval linnas turul, kust saab veel paar suveniiri soetatud. Osad asjad on väga ilusad, aga samas kallid. Kauplen, kauplen, aga minule aktsepteeritavasse hinnavahemikku hind ei lange. No las ootavad siis rikkaid turiste. Üle pole ka mõtet maksta. Kohalike seas on laialt levinud mentaliteet, et kui oled valge, ju siis oled rikas.

Üritad seletada küll, et oled kõigest seljakotirändur, aga ei midagi.

Turult sai ka natuke värsket puuvilja ostetud, mis üllatas meeldivalt madalate hindadega – banaanikilo maksab näiteks 0.40 eur/kilo.

Päikeseloojang Nadis

Viimased ööd veetsin sellises kohas nagu Tropic of Capricorn resort (õigemini bäkker :D )

Sume õhtu

20. päev

Hommikul vara veel Russy juurest läbi – võtan oma asjad ja laptopi. Põhimõtteliselt 3 nädalat pole arvutit näinud ega puutunud. Aga ega väga ei igatsenud ka. Hüppan veel tollist läbi, uurin maad, kas oleks võimalik osasid teokarpe postiga ära saata. Ei taha mingite muude riiki tolliametnikega maid jagama hakata.

Üldmuljed Fidžist:

Väikesed saared, kuhu pääseb ainult paadiga, on väga nauditavad puhkuse sihtkohad. Valge liiv, palmid, sillerdav läbipaistev helesinine vesi + lahked kohalikud teevad Fidžsist tõenäoliselt ühe parima puhkusekoha.

Samas pakuvad suured peasaared rohkelt kontrasti: inimesed ei paista siin väga oma elukeskkonna puhtusest lugu pidavat. Paljudes kohtades vedelevad tänavatel prügihunnikud. Igasugused toimingud, kaasa arvatud bussiliiklus, võivad tunduda esiti natuke kaootilised, kuna kõik kulgeb Fidži ajal järgi.

Poodides on toiduained kallid (piim, juust, liha). Kuid Fidži keskmine palk on küllaltki madal. Paljud inimesed toituvad ebatervislikult tarbides palju jahutooteid ja suhkrut, kuna need on subsideeritud ja rahvas saab seda endale lubada. Palju süüakse cassavat, jamsi, kala, jahutooteid. Ning muidugi puuvilja.

Minule jättis Fidži igatahes väga vaese ja veel arengujärgus oleva riigi mulje. Kohe mitte aga ei tähenda see, et ma sinna ühel päeval tagasi ei tahaks minna.

Otse vastupidi – siin on palju ilusaid kohti, mis tahaksid veel avastamist. Võib-olla tulevikus...

Vinaka vakalevu na wilika na noqu i vola.