Kusagil mujal on alati parem kui siin ja praegu: October 2013

Lady Knox'i kuumavee geiser - purskab 1 kord päevas kindlal kellaajal. Juga võib purskeda kuni 30 meetri kõrgusele.

Kas see nüüd võis äkki olla kraater nimega Devil's Home? Vist küll, kuigi mälu on mõnevõrra ähmane

Kihisev šampuse bassein - see allikas on piirkonnas suurim, olles 65m läbimõõdu juures 62 m sügav. Vee temperatuur on pinna lähedal 74 kraadi C ja mullid, mida on võimalik pildil näha, on tegelikult süsihappegaas. See bassein tekkis umbes 700 aastat tagasi ning sisaldab järgmisi mineraale: kuld, hõbe, elavhõbe, väävel, arseen ja veel hulga mitte nii huvitavaid keemilisi ühendeid.

Saatana vann - osa veest pärineb šampuse basseinist ja on siin segunenud väävli- ja rauasooladega. Sellest tingitud ka omapärane värvus, mis võib varieeruda kollasest roheliseni sõltuvalt sellest, kui palju päikesevalgust pinnalt peegeldub ja kui pilvine on ilm.

Tongario rahvuspark

Päev enne ületust - taamal Ruapehu mägi

Ilm oli vahepeal pööranud minu kasuks ja seetõttu ei saanud jätta kasutamata võimalust matkata sel vapustaval rajal.
Selle jalutuskäigu pikkuseks on 19.5 km ning läbimiseks kulunud aeg oli ca 7 tundi (koos pildistamis ja söögipausidega). Raja alguses on kõrgus merepinnas ca 1000m ja kõrgeimas punktis, Tongariro mäe tipus on kõrgus merepinnast 1967m. Nii et uus kõrgusrekord siis minu jaoks :)

Kogu maastik on ikka väga sürr. See on vulkaaniliselt aktiivne ala ja siin on toimunud mitmeid purskeid, viimati aastal 2012. Seetõttu on üks varemavatud raja sektsioonidest praegustele külastajatele suletud. Mitmes kohas võib maastik äratuntav olla Lord of The Rings filmist, kuna siin filmiti mitmeid stseene.
Kõige tuntum on neist vast Mt Doom (Ngauruhoe mägi). Ka sinna tippu oleks olnud võimalik ronida, aga selleks peaks juba olema spetsiaalse ettevalmistuse ja alpironimis varustusega.
Algus ise oli vägagi tasane ja peas liikusid mõtted, et kas see ongi kõik, mis sel kuulsal rajal pakkuda on.
Isegi Roy mägi Wanakas, mis kulges 350m pealt 1500ni, tundus mälu järgi ikka kõvasti raskem.
Aga jah, eks see kõik muutus, ja varsti ootasid ees juba raskemad tõusud ja trepiastmed. Aga ei midagi kontimurdvat.

Sürr maastik

Pealpool pilvi

Kohati oli päris tuuline

Selline nägi välja tüüpiline rada - mõned üksikud markerid ja palju palju kive

Tongariro mäe tipus 1967m kõrgusel - sai väike eine kah tehtud siin

Mt Doom

Punane kraater

Alloleval pildil on näha, kuidas inimesed riburada pidi laskuvad. Pildi pealt ei tundu võib-olla kõige järsem nõlv, aga mina pidasin näiteks targemaks tulla alla külg ees, kuna jalgealune polnud just kõige kindlam (palju lahtisi kive ja murenev pinnas). Pidi olema üks vigastusterohkemaid kohti rajal, kus nii mõnigi kord on mõnele vennikesele kopter välja kutsutud.

Emerald Lakes - smaragdjärved

Sel pildil on paremini näha, kui järsk on langus

Sinine järv vasakul ja smaragdjärved all paremal nurgas

Sinine järv täies hiilguses

Viimased 6 km rajast kulgesid juba allamäge ja nii võimsaid vaateid enam ei pakkunud, kuid olid sellegipoolest nauditavad: pildile jäi kõigest üks kiirevooluline ojake, mis mäest alla voolas - ning sedagi vaid huvitava värvigamma tõttu.

Tongariro rahvuspargi alpiületusrada on siiani olnud üks Uus-Meremaa reisi kõrghetki. Sellised aukartustäratavad vaated on kindlasti väärt sinna üles ronimist ning mõningate ohtude trotsimist.

Taupost sai suund edasi võetud Napieri peale - tegemist on populaarse turistilinnaga, kus leidub rohkelt 1930ndate Art Deco stiilis hooneid, mis ehitati peale 1931. a. laastavat maavärinat. Linnapildis silma hakkavate hoonete näol on tegemist kindlasti ühe parima selektsiooniga Art Deco hoonetest lõunapoolkeral.

Just need hooned ja tänavad pikitud rohkete palmipuudega loovad koheselt vägagi mõnusa ja vahetu tunde, kus aeg tundub kulgevat hoopis omasoodu.

Kuna ümbruskonnas leidub siinse soodsa kliima tõttu ka kümneid ja kümneid puuviljaistandusi, siis on siin alati vajaka nobedatest hooajatöölistest, mille tõttu osutus hosteli leidmine mõnevõrra komplitseerituks. Kõik kohad on hõivatud noorte eurooplaste (loe: sakslaste) poolt, kes on saabunud siia rahamägesid teenima.

Napieri linn:

Napieri sadam

Mõned huvitavad leiud seintelt:

Purskkaev ja valguse mäng

Napierist algab turistide seas vähetuntud Pacific Coast maantee, mis kulgeb läbi Gisborne'i kõige idapoolsemasse punkti Uus-Meremaal ja suure ringiga mööda idarannikut pidi Whakatane'sse.

Tee peale jääb selline koht nagu Mahia rand, millest esimest korda kuulsin Wanakas olles. Üks kohalik, kes oli siitkandist pärit, soovitas kindlasti oma silmaga ära kaeda. Pildiseeria:

Toimunud on varing - näha on isegi osakest vanast asfaltkattest koos värviga

Järgmine peatus teel oli Gisborne, kust on pärit palju kuulsaid Uus-Meremaa surfajaid. Siinseid randasid peetakse ühtedeks parimateks kogu riigis ning pakuvad lõputuid võimalusi oma surfioskuste lihvimiseks. Gisborne ise tundus olevat selline kergelt tööstuslinna maiguga keskus, kust ei puudunud ka üks korralik sadam.

Siin asub kapten James Cook'i auks püstitatud kuju - kohas, kus ta esimest korda Uus-Meremaa pinnal kõndis.

Gisborne'i kellatorn

James Cook'i sammas

East Cape majakas - kõige idapoolsem punkt Uus-Meremaal ja erinevate allikate kohaselt ka punkt kus näeb kõige esimesena päikesetõusu (seda küll vaid suvisel ajal - maakera telje kalde tõttu - ja isegi enne Fidžit ja Tongat, mis asuvad veelgi rohkem ida pool)

Geodeetiline punkt majaka juures mäe otsas

Mõned klõpsud veel Pacific Coast maantee reisilt.

Tolaga kai - 660 m pikk

Jõudsin ka sellisesse väiksesse kohta nagu Waihau - koht, filmiti linateos "Boy" - üks väga hea Uus-Meremaa film. Kes on näinud, tunnevad ehk koha ära.

Selle poe ees imiteeriti filmis Michael Jacksoni moonwalki

Päeva lõpuks olin jõudnud Whakatanesse. Siin oli võimalus külastada "Valget saart"- Uus-Meremaa kõige aktiivsemat tegevvulkaani, kuhu oleks saanud paadiga sõita ja oma jalaga aktiivse vulkaani pinnal kõndida. Krõbeda hinna tõttu jätsin selle visiidi tegemata, kuid olles näinud ühe saksa paari pilte sellest saarest, siis midagi väga vapustavat ei tundunud see olema. Selles mõttest, et mingit kuuma voolavat magmat ei ole lootust näha ja kraatrist immitseb vaid valget suitsu ning saarel on lämmatav väävlihais, mille tõttu peab vahest isegi respiraatorit kandma, kuna see muutub lihtsalt talumatuks. Ja riietele pidavat ka väga tugev väävlihais pikaks ajaks külge jääma :)

Igatahes Whakatanest edasi Rotoruasse: koht, mis on olnud plaanides juba ammu - eelkõige just vapustavate geotermaalalade ja kohaliku maooride rahvapärimuse tõttu. Olin kuulnud jutte, et kui sisened linna, siis tahab mädamuna hais ära lämmatada. Tegelikkuses on aga asjad hoopis nii, et suuresti oleneb see sellest, kustpoolt tuul puhub - erinevad auru ja väävlihaisu eritavad kohad ei asu ju ringina ümber linna, vaid teatud üksikutes kohtades. Siiamaani on suhteliselt talutav olnud, kui välja arvata need üksikud tuuleiilid, kus leiad end mõtlemast - vanaema tehtud tangu-kartulipudru konsumeerimise järgselt väljutatud gaasid ei anna ligilähedaseltki võrreldavaid resultaate.

Huvitav fakt Rotoruast - kuna koht asub aktiivsel geotermaal alal, siis on kogu linna soojavarustus talvel mureta - energia selleks on saadav maapõuest ning ei maksa midagi. Puuritakse lihtsalt augud maapõue ca 100 m sügavusele ja paigaldatakse torud ning ringlev vesi lihtsalt soojeneb, kuna siin on maakoore ligidal juba päris soe.

Rotorua muuseum

Tavaline nähtus keset linna

Maoori sümboolikaga puust nikerdatud kujud

Lühikese jalutuskäigu jooksul Rotorua järve ääres võpsikus kulgeval rajal leidsin ka uusi sõpru. Kergelt napsused põlisasukad nõudsid tungival soovil selle ereda hetke jäädvustamist. Pilt, mis võib esile kutsuda naerupahvakuid, on neile kindlasti emotsionaalse väärtusega.

Läbi hosteli sai reserveeritud ringkäik ka ehtsasse maoori külasse - metsa sisse peidetud autentses keskkonnas sai kuulata maooride ajalugu, osa võtta erinevatest tegevustest ja toimingutest. Alustuseks valiti välja igast bussitäiest inimestest nii-öelda "pealik", kes siis meie "hõimu" selles külas esindas.

Neli külalispealikku pidid alustuseks silmitsi seisma maoori sõdalastega, kes esitlesid ehtsat sõjatantsu. Selle toimingu käigus ei tohtinud naerda ega rääkida - tuli jääda aupaklikuks. Edasi kulgesime läbi väravate onnikeste juurde, kus tutvustati lähemalt maooride eluviise ja kombeid. Iga onnikese juures paluti rahva seast inimesi, kes pidid midagi kaasa tegema. Mind kutsuti siis haka't ehk sõjatantsu tegema. Tantsu eesmärk oli sõdalasi mentaalselt ette valmistada eelseisvaks lahinguks ning tõsta ühtekuuluvustunnet ning sisendada vaprust. Nii vähemalt seletati. Pärast tantsu sai ka koos sõdalastega poseerida.

Üleüldse oli piltide jäädvustamine vägagi tervitatav.

Edasi kulgesime maooride nö kultuurimajja, kus oli võimalik näha veelgi rohkem tantse ja rituaale.

Õhtu lõppes suure söömaajaga, kus maa seest võeti välja maooride rahvustoit - hangi. Maapinda kaevatakse auk, kuhu pannakse kuumad kivid. Nende peale asetatakse anumad koos kana- ja lambalihaga ning kõige peale siis juurviljad nagu kartul ja kumara (magus kartul). Kõik see kaetakse mattidega ja mullaga. Peale kolme tundi on roog valmis söömiseks - kõik see serveeriti pikal rootsi puhveti tüüpi laual. Ühesõnaga, söö palju jaksad. Tegemist oli ütlemata maitsva toiduga - tunnistan siinkohal, et maa sees küpsetatud kartulid maitsesid vägagi sarnaselt vanaisa küpsetatud mundris kartulitega, mida karjaköögis pajas tihti tehtud sai. Magustoiduks oli mingit sorti magus must leib vanillikastme sees, kaunistatud mango lõikudega.

Igatahes kultuuriline elamus missugune kogu eluks. Soovitan soojalt kõigile, kel plaanis kunagi Uus-Meremaad külastada.