Kusagil mujal on alati parem kui siin ja praegu: July 2014

Hetkel enam Adelaide'is ei pesitse, kuna võtsin ootamatult vastu järjekordse kiireloomulise tööpakkumise puuvilla töötlemis tsehhis. Peale nädal aega kestnud vaikust, mil ootasin vastust Fulton Hoganilt, otsustasin nendega ise ühendust võtta. Nagu ma juba arvasin, oli neil valmis sada muud põhjust, miks nad polnud mulle helistanud ning mind teavitanud tööintervjuu tulemusest. Ühesõnaga lugu on selline et, geodeesiaosakonda neil siiski sel aastal veel plaanis avada pole ning seega polnud ka minul Adelaide'is rohkem põhjust pikemalt aega veeta. Nagu eelpool mainisin, siis läbi LSA agentuuri sain järjekordse otsa puuvilla tööstuses, seekord siis NSW osariigi outbäkis. Lähima suurima asustatud punktini on 130km, umbes sama nagu oli Goondiwindis. Juba farmi sõit võttis koos peatustega aega oma 7 tundi. Jõudsin kohale õhtul umbes 7 ajal (olin just tööpakkumise saanud eelmisel päeval - teada värk ju, kohe järgmisel päeval on vaja jõuda uude töökohta, kui tööd tahad, vahet pole kui kaugel see asub...) ja mind võttis vastu üks krimpsus olemisega onu, kes avaldas oma pahameelt selle üle, et mul jagus jultumust saabuda kell 7 õhtul. Tegemist oli siis farmi laagri mänedzeriga. Pärast lühidat selgitust ta aga mingil määral leebus ja sai normaalsemalt suhelda. Absoluutselt kõik teised töölised rääkisid samuti, et tegemist ongi väga pahura vanaätiga - õnneks ei pea me temaga igapäevaselt kokku puutuma.

Tööle pidin asuma järgmise päeva hommikul kell 6 - meid kõiki korjatakse laagrist peale ja tuuakse tagasi ka, nii et oma autot ei pea kasutama. Laagri all ma mõtlen siiski püsihoonetest ja soojakutest ehitatud keskust - meil kõigil on oma tuba ühes suuremas hoones, mis sest et seinad on vaat et praktiliselt paberist tehtud. Ka on meil kasutada üsna viisakas köök, tingimusel et hoiame selle roostevabast terasest valmistatud töötasapinnad ja sisseseade piinlikult puhtad. Vastasel juhul minnakse tagasi üldtoitlustamise süsteemile, mille tulemusel peaks igaüks 30 taala päevas välja köhima, et kaheldava väärtusega eineid lunastada. Ka on tööliste kasutada puhkeruumid, mis sisustatud piljardilaudade, lauatennisega, televiisoritega ja isegi väikese jõusaalinurgaga.

Hetkel teen 12tunniseid öövahetusi, alustame kell 7 õhtul ja lõpetame 7 hommikul. Vahest läheb öösel üsna külmaks, eriti tuulise ilmaga, siis on vaja soojemalt riidesse panna. Ma olen vist ikka selle Austraalia põhjapoolsema troopilise kliimaga nii ära harjunud, et nüüd siin allpool lõunas olles vist liigselt hädaldama tükin :D

Töö ise on väga monotoonne hetkel. Kuigi mulle algul lubati teleskooplaaduri juhi kohta, siis olen seda tööd ma hetkel teinud väga vähe. Loodetavasti peaks asi muutuma, kui tõstetakse ringi päevasesse vahetusse - siis lisandub ka muid tööülesandeid nagu veoautoga jäätmete vedamine ja põllu pealt puuvillarullide transportimine tsehhi juurde. Ning vahest ka tõstukiga majandamine. Praegu aga tegelen lihtlabase, aga füüsiliselt kõige kurnavama tööga tsehhis - lõikan sissetulevate rullide kilesid lahti, topin neid pressi alla, koristan tsehhi, kühveldan villa, ja puhastan suruõhuga masinaid kui vaja.

Arvasin algul, et öövahetusega harjumine võtab aega, aga ei ole hullu - üsnagi valutult tuli see muutus. Kui nüüd aus olla, siis meeldib mulle isegi öine vahetus rohkem - ei pea hommikul vara pimedas üles ärkama ja end tööle sundima - uni on ju hommikul kõige magusam. Seevastu aga hommikul kell 7 dušši all käia, einestada ja voodisse kobida aga väga mõnus tegevus. Ja kui lõpuks üles ärkad, siis on väljas veel kergelt valge, päike hakkab loojuma, aga pole seda masendust, mis mind hommikuti voodist tõustes valdab.

Mis aga toimub villaga tsehhis? Põllul rullidesse pakendatud vill leiab oma tee hekseldajatesse, mis selle parajalt väikesteks nutsakuteks teeb, et ta konveierile ära mahuks. Mingi aeg tutvustatakse villa suruõhuga, et raskemaid prahiosakesi eraldada. Kogu puhastusprotsessi käigus villa ka kuivatatakse, isegi kuni 40 kraadi juures. See kõik aitab villa paremini prahist puhastada ja kõrgemat lõppkvaliteeti tagada. Kui vill on piisavalt puhtaks saanud, suunatakse ta masinasse, mis eraldab villast seemned. Selleks roteeruvad masinas kümned teravate hammastega kettad, mis siis põhimõtteliselt "saevad" seemned villast välja (ingl k gin saw). Lõpuks jääb järele puhas vill, mis käib veel korra läbi aurutrumli, et niiskusaste tagasi 8% juurde tõsta, siis saab villa paremini pressi all kokku pakkida. Valmis villapakid kaaluvad ca 230 kilo ja nelja kaupa tuleb neid siis teleskooplaaduriga laoplatsile transportida. Ja nii see käib - 24 tundi päevas non-stop. Masinad pannakse seisma vaid kaheks päevaks, kui 12päevane vahetus läbi saab, et inimesed 2 päeva puhata saaksid. Jätsin ennem targu mainimata, et hetkel meil juba nädalane tööseisak - hüdropress on rikkis ja osad jupid saadeti remondiks Sydneysse. Loodetavasti saame Augusti alguses jälle alustada. Siis peaks tööd jätkuma sept keskpaigani, võibolla isegi kuu lõpuni.

Readi Feeder - hekseldab villapalle

Kilede eemaldamine

Tsehh

Valmis lõpptoodang, mis teleskooplaaduriga laoplatsile tuleb teisaldada

Laoplats varahommikul 5-6 ajal, kui veel kuu taevas siras

Majutuse poole pealt midagi erilist ei ole - meile kõigile on eraldatud üks väike toake ühiselamus. Voodi on, madrats on, kapp ka. Muud nagu polegi vaja, seda enam, et vabal ajal muud teha polegi, kui puhata :D

Ahjaa, meil oli väike hooaja lõpupidu ka farmi laagris. Kõigest paar päeva peale minu saabumist - õige ajastus minu poolt. Nad olid sellega tegelikult hiljaks jäänud, nad tähistasid nimelt põllult koristustööde lõppu. Aga jah, grill-liha ja õlle kogus oli muljetavaldav, tundub, et juhtkond hoolib oma püsitöötajatest.

Mitte et nüüd tasuta liha ja õllega saaks kellegi lojaalsust osta... :D

Vabadel päevadel peale 12päevaseid vahetusi saab suuremates linnades käia, et toiduvarusid täiendada ja endale näiteks üks burger mäkis lubada. Valikuid on 2: Broken Hill (kaevurite linn) 130km põhja poole ja Mildura (tsitrusviljakasvatajate keskus) 250km lõunas. Hetkel seda blogiposti teengi Mildurast - tuleb tunnistada, et tegemist on palju meeldivama kohaga kui Broken Hill. Tulin siia nimelt nädalaks, et ei peaks farmis tühja passima, kui puuvillatsehh remondis on. Teen siin mõned päevad puuviljakorjamist ka, siis saab hostelirendiga ka põhimõtteliselt tasa. Tasu on siin tsitrusvilju korjates ikka sitemast sitem - makstakse tükitasu ja see on põhimõtteliselt mõttetu raha. Enamus inimesi kulutab selle teenitud raha rendi peale ja mõnel jääb natuke üle ka. Lõviosa inimestest ongi siin ainult sellepärast, et oma 88 farmipäeva täis saada ja teise aasta viisat taodelda. Farmis me õnneks renti maksma ei pea. Aga nii palju soovitan, kui see kellelegi korda peaks minema - hoidke apelsinide, sidrunite jms korjamisest suure kaarega eemale. Välja arvatud kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Lisaks kehvale teenistusele on garanteeritud ka kriime täis käed, kuna neid peab alatihti põõsastesse toppima, mis aga meeletult ogasid täis on. Võehh...

Kivist nikerdatud skulptuurid Broken Hill'i lähedal:

Mõned pildid farmi valdustest:

Vaade ühiselamu tagahoovile

Suure tõenäosusega teen farmielust ühe posti veel - kunagi lõpupoole, kui töö läbi hakkab saama. Siis peaks olema ka täiendavat pildimaterjali, et kogu seda pikka juttu ka mingil määral illustreerida.

Teeks natuke Austraalia maksutagastusest ka juttu. See süsteem erineb ikka totaalselt UM omast ja bürokraatiat on siin veelgi rohkem. Mul ajab ikka tõeliselt närvi mustaks see kaootilisus ja pohhuism ning riigiametnike ebakompetentsus. Tööle asudes maksupabereid täites nagu vastad ajutise maksuresidendi nõuetele (mis on maksutagastuse aluseks), sest olen siin viibinud rohkem kui 6 kuud ühe finantsaasta jooksul.

Selle paberi peal pole aga sõnakestki kirjas, et tegelikult pead sa enamuse sellest ajast töötama ja elama ühes kohas. Mina aga olen enamuse ajast ju liikvel olnud ja seega ei õnnestugi hetkel mul internetis maksutagastus ankeeti täita, sest nende "andmetel" ei ole ma maksuresident. Peab vist hakkama seda vanamoodsalt ajama,

ehk siis tuleb hakata jälle paberit määrima ja ankeedid posti teel saata. Sest maksuagendi teenuseid ei hakka ma põhimõtteliselt kasutama - milleks maksta neile ligi 100 dollarit põhimõtteliselt 5 minuti töö tegemise eest. Ja tagatipuks ega nemadki maksutagastust 100%-liselt garanteeri. Loodan augustikuu jooksul asjasse selgust saada - ehk õnnestub aplikatsioon siiski kuidagi moodi läbi suruda ja tagastus saada (loodan et nende ametnike pealiskaudsusele ankeetide kontrollimisel). Seda just lihtsal põhjusel, et Austraalia maksusüsteem on üles ehitatud kodanike aususele - nimelt ei jõua kõik andmed õigeaegselt maksuametisse siin ja kodanikul on võimalus täita ankeet varasemalt ära, kasutades palgalipikuid ja muid sissetulekute ning maksude suurust tõestavaid dokumente. Ainult jumal teab, kuna need andmed lõpuks digitaalselt maksuametisse jõuavad -

aga selleks ajaks on tavaliselt juba tagasimaksed väljastatud ja kui maksuameti poolt lõpuks kontrolliks läheb, siis hoidku need oma piip ja prillid, kes valeandmeid esitasid. Ühesõnaga halvimal juhul jääb mul maksutagastus saamata :S

Seniks aga natuke leevendust teile sinna Eesti kuumalainesse. Nautige kuni veel saate, ma ütlen :)

Tervitused kõigile, kel veel mahti seda blogi jälgida, mis sest et postitused on jäänud järjest ebaregulaarsemaks. Seekordsed uudised siis Adelaide'st, Lõuna-Austraalia pealinnast, kus olen juba viimased 3 nädalat kanda kinnitanud. Üsnagi lootusetult, pean nentima. Suure õhinaga sai mõned kopikad välja käidud ja kahepäevasel koolitusel kohalikud tõstukijuhiload hangitud, lootes, et neist suuremat kasu võiks tõusta. Teadupärast siinpool maakera Eestis väljastatud sertifikaadid üldjuhul ei kehti ja alustada tuleb nullist.

Adelaide'i saabudes tekkis mul koheselt tunne, nagu oleks tegemist tööstuslinnaga. Linnas ringi sõites võib

kohati tekkida üsnagi trööstitu mulje, samas paljugi võib sellest süüks panna aastaajale - hoovihmad ja hall taevas on siin hetkel üsnagi igapäevane nähtus.

Esmamulje on aga üsna tihti petlik. Peale lugematute tööagentuuride külastamist ja inimestega näost näkku vestlemist sain teada, et talv on neil siin suhteliselt vaikne tööturul. Ma ei jõudnud ära imestada, kuna tegu ju ikkagi miljonilinnaga (1.3 miljonit, kui täpne olla) ja talv siin ka ju suhteliselt pehme - selline Eesti sügise moodi. Mis põhjusel peaks küll selline paik talvel välja surema? Müstika.

Mõned üksikud korrad tegin ühepäevaseid otsi mööblikolimisfirmas, mida juhivad salakavalad ja vassivad iirlased.Otse loomulikult maksti ümbrikupalka. Ei jäänud muud üle, kui kõik need vahendajad, agentuurid ja muidu leivasööjad pikalt saata ning ohjad enese kätte haarata.

Kurat, ma olen aasta elanud Uus-Meremaal ja pool otsa veel Austraalias, ma peaksin ju nüüdseks teadma, kuidas neis kahes riigis asjaajamine ja bürokraatia käib. Ja uskuge, bürokraatiat siin jagub. Täielik "mindrape". Austraallaste valelikkus, võlts olemine ja pinnapealsus (tihtipeale isegi rumalus) hakkavad mulle iga päevaga järjest vastumeelsemaks muutuma. Ma tegelesin ikka veel CV-de ja mailide saatmisega, ise väga hästi teades, et raiskan vaid oma kallist aega.

Ega muud üle jäänudki kui marrsisin siis lõpuks Fulton Hogani (firma kus töötasin UM-s) kontorisse ja nõudsin tööd :D Noh, tegelikult ei nõudnud :) Igatahes peale soovituskirjade kontrollimist intervjuule ma sain. Tõenäoliselt oleks neil mulle tööd pakkuda, kuid mitte enne kahte-kolme kuud. Neil on geodeesiaosakond plaanis avada, ning mingil ajal tuleks komplekteerida ka meeskond. Fulton Hoganil on leping üle Austraalia lennujaamade hoovõturadade pindkatete rekonstrueerimiseks ja uuendamiseks - töö oleks FIFO (fly in, fly out) ning baseeruks Adelaide's. Iseenesest suurepärane võimalus reisida veel seninägemata kohtadesse Austraalias. Kuid siin on üks suur aga.

Mul on tööd vaja kohe ja nüüd. Ning Fulton Hogan eeldab, et ma jääks sellele ametikohale pikemaks ajaks.

Mis ilmselgelt ei ühildu minu plaanidega jõuludeks jälle tagasi Eestis olla. Eks ma ootan nendepoolse lõpliku seisukoha ära, kuid kaldun hetkel arvama, et järjest reaalsem tundub plaan pakkida kotid ja suunduda Melbourne'i ning seal õnne proovida. Adelaide'ga võrreldes nagu öö ja päev. Ikkagi kultuurilinn.