Sunday, June 9, 2013

Meenutusi West Coast' ilt

Viskan siia üles väikese pildiseeria läänerannikult. Tean, et Kerttu on juba osa pilte feissbuuki ladunud, aga topelt ei kärise, nagu öeldakse. Hea siin blogis kunagi kauges tulevikus pilk peale visata - sest molovihk'ut tõenäoliselt 20 aasta pärast enam ei eksisteeri.

Enivei, jutt läheb edasi Greymouthist, kuhu viimane kord välja jõudsin. Selle koha kõrghetk oli tõenäoliselt Monteith's õlletehase külastus, mis nüüdsest on ka minu lemmikõlu siin kaugel maal. 
Mõned pildid - päikeseloojang Greymouthis Tasmani mere kaldal. Loodan, et see maagiline hetk ka läbi monitori ekraani kogetav on :)





Kuna teada oli, et Kerttu oli ka Marahaus töö lõpetanud ja oli võtnud suuna Wanaka poole, siis kohtusime poolel teel - täpsemalt Greymouthis. Tänud Kerttule, kes pildistas Punakaiki pannkoogikive, mis minul oma rumaluse tõttu pildistamata jäid:





Koopereerusime Greymouthis ja sõit lõunasse sai alata. Konvoi järgmine peatus oli Hokitika - kuulus rohelisest jadeiidist (värvigammaga rohelisest mustani poolläbipaistev ilma kihistusteta kaltsium-magneesium-silikaat) nikerdatud nipsasjakeste valmisamise poolest. Hinnad olid ka neil ehetel päris krõbedad. Meie otse loomulikult ei toetanud kohalikku jadeiiditööstust :D


Tegime lihtsalt rannas kivist tugitoolil foto shooti, millest ei pääsenud isegi kaisukarud.




Kaniere järve ääres tehtud pildid:






Hokitika kuru




Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tuli vist Franz Josefis öömajale jääda ning järgmine päev sai edasi Fox liustiku juures peatus tehtud, sest tahtsin uuesti näha Mathesoni järve. Nagu arvata oli, vedas ilm ka meid sel korral alt, ja klõpse, mida jahtisin, ei õnnestunudki saada. Hoopis sellised tulid välja:

Kergelt sombune ilm

Sellist põllumajandusmaad oli läänerannikul õige palju. Nagu ka veiste fekaalihaisu
Gillespie rand

Tuleb jälle tõdeda, et majesteetlikke randasid on Uus-Meremaal jalaga segada. Oleks lihtsalt aega, et need kõik läbi sõita ja üle kaeda. Gillespie rand üks minu lemmikutest.
Sellised vaated siis rannas:

Ja kui selja ringi keerad:


Kerttu üritas ka mingeid trikke teha:


Tegelikult võis mistahes suvalises kohas läänerannikul kinni pidada ja inimtühjades randades lõputult jalutada.
Nagu näiteks sellistes (ma ei mäleta isegi koha nime):




Põhimõtteliselt on siinkohal lõunasaare tripi pildimaterjal omadega ühel pool. Kes kurdavad vähese jutu üle blogis, siis lähtun põhimõttest, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Jõudes otsapidi Wanakasse, selgus, et ega siia kohe pidama ei saagi jääda. Hakkasime küll talvehooajaks maja otsima, kuid ära tuli käia jälle ka Queenstownis. Et hädavajalikke asju osta ning mina pidin ka ühel tööintervjuul käima. Peatusime Kerttu sõbra Doyle juures, kes mäletavasti töötas koos temaga Marahaus kohvikus kokana. Nüüd on ta Queenstownis ühes suusakuurordis peakokk ja pomo.
Queenstown, nagu ikka, oli harjumuspäraselt monotoonne ning ei suutnud ka seekord meid millegagi üllatada. Kui vist välja arvata jääbaari külastus: kõik esemed on raiutud jääkamakatest - isegi joogiklaasid.





Tänapäev - Wanaka

Hetkel oleme Wanakas uhked majaomanikud - koos meiega elavad veel 2 Kerttu sõpra, kes on samuti Marahaust: Jeremy ja Megan.

Maja pildid:

Eestvaade

Veranda

Elutuba

Wanaka järv

Ainuke paha asi on majaga see, et siin ei soojustata neid. Elad nagu kuuris. Ei olegi aru saanud, miks. Sest hommikuti on meil juba olnud siin -5 kraadi. Meie maja seinad on ca 150mm paksud - väljaspool laudis, seespool kips. Ja kurat seda teab, kas seal villa vahel on. Elutoas on üks õhk-õhk tüüpi soojuspump ja see on ka kõik. Kuna meie majakaaslased on natuke rohelised ja tahavad sente ka väga näppude vahel veeretada, siis ei õnnestu soojuspumpa ka maksimaalselt rakendada, nagu meie Kerttuga tahaks. Ei taha teistega raksu ka minna. Igatahes hommikul on ikka siga külm ärgata, tavaliselt on minu toas mingi 15-16 kraadi sooja. Kui päeval joppab, siis päike natuke soojendab. Esimesel päeval, kui sisse kolisime ja maja oli pikemalt ilma kütmata olnud, nägin hommikult kell 6.30 köögis ka oma hingeauru. Nii mõnnnaaaa oli. Elekter on kallis küll maja kütmiseks, aga noh - olles harjunud Eestis soojas toas elama, siis siinne elu hundilaudas on natuke ekstreemne minu jaoks. Aga ilmal pole muidu viga - isegi kui öösel viskab külmakraade, siis päeval tuleb ikka +10 hetkel ära. Nagu Eesti hilissügis see Uus-Meremaa talv siin.

Esimene lumi tuli kah ära siin 28ndal mail. Mis muidugi sulas ära poole päeva peale.




Ja mina raban hetkel tööd teha. Nüüdseks juba kaks ja pool nädalat. Northlake'i kinnisvaraarendus Wanaka külje all on minu uueks töökohaks sel talvel. Tegemist on 30 ha kinnistuga, mis on jagatud 64ks tükiks ja meie firma (Civil Construction) ehitab välja infrastruktuuri ning muud nipet-näpet, et uued omanikud saaksid maju ehitama hakata. Ehitustööd on alles algusjärgus, aga 90% kruntidest juba müüdud. Mina olen siis objekti geodeet ning lisaks tavapärastele märkimistöödele ja teostusmõõdistustele lisaks pean jooksvalt tegelema ka mõningate haldus- ja administratiivprobleemidega. Kohapeal on mulle eraldatud soojakus oma ruum, kätte anti ka Lenovo tööläpakas ja tutikas iPhone 5 ning objektil olles kärutan ringi mingi Toyota dziibiga. Päris mastaapne projekt, tuleb tunnistada.

Paar pilti objektilt:




Ahjaa, Kerttu hakkab tööle mingis kohvikus. Ja siis vabal ajal hakkab ilgelt lumelauda sõitma. See vigur tuleb vist endalgi ära proovida, kuigi ma hetkel sellest erilises vaimustuses pole.

Kribamiseni