Järjekordne kahepäevane auk, mis võimaldab natuke jälle blogisse kribada.
Midagi muutunud ei ole, elu kulgeb ikka töö rütmis. Kõik see aeg, mis tööst üle jääb, kulub söömisele-magamisele. Muid variante eriti pole. Esmaspäeval alustame eelduste kohaselt viimast vahetust - ülemus arvab, et 20nda sept paiku peaksime asjaga ühele poole saame. Jeeiiii!
Vahepeal on lisandunud uusi ülesandeid. Toimub mingil määral roteerumine, et inimesed ühest ja samas tööst kogu aeg ära ei tüdineks.
Mõned korrad päevas tuleb veoautoga sõita prahti tühjendama: kõik lehe- ja seemnepuru, mis puuvillast eraldatakse, leiab oma otsa ühel põllulapil. Veoauto ise on roosteussist puretud räim, mis siinsesse keskkonda tõele au andes nagu valatult sobib. Vahelduseks on päris hea 20ks minutiks tsehhist eemale saada ja väike tiir teha ning mõtted mujale saada.
Siis tuleb vahest põllu pealt puuvillamooduleid tsehhi lähedusse tirida. See veoauto peaks küll aga ammu olema leidnud tee kuusakoskisse, kuid millegi pärast hoitakse teda siin veel au sees. Vanake on sellist valu saanud, et näiteks käike pole võimalik üles ega alla vahetada ilma raginata isegi siis kui vahegaasi ja topeltsidurdamist kasutada.
Siis veel üks pilt päevasest vahetusest - valmistoodangu transportimine hoiuplatsile.
Üksvahe tuli meil siin ilge padukas taevast alla ja pööras kogu ümbruse parajaks mülkaks.
Puuvillatsehhi hoog sellegipoolest ei raugenud ja töö käis edasi. Mõnel vennal õnnestus isegi teleskooplaadur mudasse peaaegu et ära uputada :)
Selline näeb välja seest meie maastur - igivana Toyota Land Cruiser, millega siis meid igapäevaselt tööle sõidutatakse.
Tööliste tarbeks on ehitatud ka puhkeruum - kuid olgem ausad, ega seal polegi rohkem aega ega mahti käia, kui vahetuste vahelisel puhkepäevadel. Peale tööpäeva lõppu saab lounge's hängida ja Foxteli (midagi Elioni digi tv sarnast) piiluda.
Paar piljardilauda on ka.
Ning eriti kõvadele meestele-naistele on olemas ka väike spordinurk. Noh igaks juhuks, kui veel energiat peaks üle jääma peale 12 päeva ja 12tunniseid vahetusi.
Kui aus olla, siis hetkel juba loengi päevi, mil siit aga juba minema saaks. Selline elu ei ole ikka normaalse inimese jaoks ja ma tihti imestan, kuidas nad siin jõuavad seda teha aastaringselt - pean silmas farmi püsitöölisi. Neil pole absoluutselt mingit elu, kõigest üks suur töötegemine. Ümbruskonnas pole midagi nagu teha ka, kõikjal haigutab vaid tühjus. Kui tahad minna kuhugi suuremasse keskusse, siis pead sõitma vähemalt 6 tundi. Ausalt, siin nagu vegeteeruks - tammuks ühe koha peal. Progressi ei ole. Ma ei kujuta vist ette kohutavamat saatust, kui siin farmiomaniku pojana juba varases teismeeas oma tööliskarjääri alustada ning terve elu siin outbäkis mööda saata. Muideks - olen tähele pannud, et noored inimesed näevad siin oma 5-7 aastat vanemad välja. Kõige kurioossem on aga fakt, et nende endi meelest elavad nad täisväärtuslikku elu. Vaba maa, vabad valikud.
Ahjaa, kuna ma pole juuksurisse saanud juba oma tükk aega, siis olen natuke karvasem ka nüüd.
Tüdrukud arvasid, et on õige aeg minu peal patsikummi rakendada :D
Ma arvan, et te saaksite kreepsud, kui mind siin peale kahte töönädalat näeksite - siis kui veel habe ka ajamata. Hahaa. Ma igaks juhuks siia pilt ei pane :D
