Hervey Bay hostelis töötades kohtasin ühte inglise kutti - Tristanit, kes nagu minagi, oli tööotsinguil. Tal oli eelnev töökogemus ja mõned kontaktid sellisest kohast nagu Childers, kus kasvatatakse peamiselt avokaadosid.
Sai natuke plaani peetud ja otsustasime enne Childersisse suundumist külastada populaarset kuurortlinnakest nimega Noosa Heads ja tee peale jäävat Rainbow Beach'i. Rainbow Beach on üks mitmest kohast, kus saab alustada reise Fraseri saarele. Veetsime mõned päevad mõnusalt aega lesides rannal, ronides massiivsetel liivadüünidel ning juues külma õlut üle 30kraadises kuumuses. Kuna Tristan on ka osav kitarri- ja laulumees, siis ei olnud ka õhtud kunagi igavad - ikka leidus inimesi, kes soovisid sumedas suveõhtus viisikest kaasa vilistada ja niisama joriseda.
 |
| Liivadüüni otsas |
 |
| Vikerkaar Rainbow Beach'il - how lucky was that |
 |
| Vasakul Tristan, kellega koos Childersisse läheme |
 |
| Hosteli kass, kes arvas klaviatuuri olevat õige heaks kohaks, et uinakut teha |
Noosa Heads
Ausalt kohe - kõige jõhkramad lained, kus ma olen ujunud. Uju palju tahad, aga rohkem kui 50-60 meetri kaugusele rannast on väga raske kui mitte et võimatu jõuda. Lained on lihtsalt nii suured ja lennutavad sind kui põhukotti. Looduse jõudude vastu ikka ei saa. Aga väga fun igatahes oli seal vahustes lainetes ennast värskendada.
Noosa kulges sama rada mööda nagu Rainbow Beach - liiv, päike, rand, vesi. Ühel päeval proovisime järjekordselt ka bodyboarding'ut ja surfamist - aga tuleb jälle tõdeda, et see ala pole minu jaoks. Samas jäin ammulsui vahtima, kuidas kohalikud mängleva kergusega laineid alistasid ja pärast pikka liuglemist graatsiliselt vette prantsatasid.
"Surfing is bloody hard though, mate", ei jäänud mul muud üle kui nõustuda kohaliku blondikiharalise surfikunni arvamusega.
 |
| Main Beach @ Noosa |
Childers
Peldik. Täielik peldik. Hostel on õõvastavalt sarnane vanglaga, ainukese erinevusega, et siin pole tarasid ega okastraataeda. Inimesed veedavad siin aega vabatahtlikult. Sellest alevist kulgeb läbi maantee ja siin leidub kõigest üks toidupood, baar pubi ja McDonalds. See on kõik. Siin pole mitte kui midagi teha. Mis iseenesest poleks veel maailma lõpp, kui ma töötaks. Aga hetkel on meid töö oote nimekirjas üle 40 inimese ja keegi ei tea, kuna töö hakkab pihta. Aeg ei veni ega kulge siin. Childersis aeg seisab. Esimesel päeval tabasin end mõtteilt, et lähen varsti hulluks. Asja teeb veel eriti talumatuks asjaolu, et hostel on täis purjus räuskavaid iirlasi, kel pole teiste kaaskülaliste vastu vähimatki austust. Kui varasemalt arvasin, et inglased on need kõige hullemad kännuämblikud ja joomarid, siis suure kahetsusega pean tõdema, et Austraalia suudab ikka suhteliselt tihti üllatada ning üsna tihti tuleb ümber kujundada oma arusaama rahvaste paabelist. Üks iirlasest kloun kaanis end üks õhtu nii täis, et hommikul oma toast välja taarudes talle kõik ehmunud nägudega otsa vaatasid. Nimelt oli kutt narilt öösel alla põrandale prantsatanud - gravitatsiooni vastu ikka ei saa - ja end korralikult vigastanud: nägu lõhki, marrastused ja muidugi moos ka ninast väljas. Isegi Tristan, kes on inglane, mainis korduvalt: "Fuckin' irish, I hate them." Hahaahaahaa. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Kui ma midagi olen oma reisimise ajal kõrva taha pannud, siis ikka seda, et issanda loomaaed on kirju.
Üks positiivne asi ka muidugi - hosteli taga põllu peal käivad meil kängurud külas. Kui neile ettevaatlikult läheneda, võib neile hea õnne korral isegi külje alla ujuda. Kuid sellegipoolest vahivad nad sind selliste ehmunud pilkudega, nagu oleks inimeste näol tegemist tulnukatega.
 |
| Red centre, dark heart |
