Kes ei tööta, see ei söö

Asjad on kulgenud suht töiselt ja tõotavad sama rada kulgeda kuni jõuludeni. Seega ei ole millestki põnevast hetkel kirjutadagi. Hetkel ainult rutiin, rutiin ja veelkord rutiin. Selline näeb välja siis minu nö kabinet või töötuba:

Töö iseenesest midagi kontimurdvat ei ole. Võiks isegi öelda, et tehnilised nõuded tööde vormistamisel on märksa leebemad kui Eestis. Ja ma olen pidanud ka tempot maha võtma, sest muidu saab töö väga kiiresti otsa :)  Varasemalt kuuldud arvamus kiivide "laiskuse" osas vastab mingil määral tõele. Seega tuleb nendega samas tempos püsida, mis minu puhul tähendab aga siis, et tuleks hoopis pidurit vajutada. Mis iseenesest on tegelikult ju hea, sest kummi venitada on alati tore.

Nädalavahetusel oli aega ka jalgrattaga ringi tallata. Hiljem Google Maps-ist teekonda arvutades tuli välja, et maha sai pedaalitud 40 km linnavahel. Impressive !

Jõudsin otsaga välja ka South Brighton beach'ile ehk nägin esimest korda elus Vaikset ookeani.

Mingit jõulutunnet ka pole absoluutselt. Selles mõttes küll igatsen natuke lund ja pühademeeleolu.
Vaikselt sebin juba äss diile ka siin nagu kohalikud. Liitusin mingis kohalikus säästuketis nagu Countdown kliendikaardiga nagu meil Maksimarketis, säästukas ja Maximas.

Ja krt Christchurch tundub ikka igav mis igav. Ei oskagi kohe otsustada, kas jääda siia kauemaks tööle, kui võimalus avaneks.

Sellised mõtted siis praegu.
Hetkel chillin Singer Vingeri saatel, joon teed ja sätin vaikselt magamaminekut. Järgmist postitust võib arvatavasti oodata jõulude paiku, kui õekesele külla lähen.

Cheers,
Marko