Sugar Bowli hostelis polnud mõtet pikemalt passida, kuna tööd ei paistnud kuskilt tulevat. Jagati ainult katteta lubadusi, et kohe kohe hakkab farmis avokaadohooaeg. Nädalas tuli rendi eest välja käia 190 taala, mis sellise grandioosse palee eest oli ütlemata palju. Rumal oleks siia olnud kauemaks jääda.
Natuke googeldamist ja leidsin ühe teise tööhosteli 10 km kaugusel linnast.
Hea rahulik koht - omanikud olid selle just 5 kuud tagasi avanud, nii et ka suhteliselt värske ilmega.
Seltskond oli ka siin koos suhteliselt muhe - nii mõnigi kord sai koos päeva otsa grillitud ja chillitud - see on austraallaste meelistegevus nädalavahetustel. Ja ega ausalt öeldes siin maakohas muud teha polegi vabal ajal.
 |
| Digger |
 |
| Päikeseloojang Eco Lodge'is |
Kuna minul on ka auto, oli töösaamine kergem - pidin ka teistele transporti võimaldama.
Paar päeva õnnestus maas kõndides avokaadosid korjata ja siis teises farmis 3 päeva hüdraulilise tõstuki peal kõrgete puude otsast korjata.
Ka siin hostelis polnud püsivat tööd - kõigest juhuotsad. Kõik kohad on bäkkereid täis - isegi lihtsa tööotsa leidmine (olgu selleks kasvõi labidaoperaator) võib siin päris palju meelehärmi põhjustada. Eriti neil, kel näpud juba põhjas on. Ja kuna õnneotsijaid on niivõrd palju, saavad farmerid neid kohelda kui kõntsa. Kui töö ei meeldi, siis on ukse taga pikk järjekord ootamas - keegi ikka võtab töö vastu, isegi kui saadakse väikest palka ja tööolud pole just kõige inimlikumad siin Queenslandi kuuma päikese all.
Minu õnneks sain lõpuks kõne ka LSA agentuurist, kus pakuti tööd ühes farmis - puuvillapressi operaatoriks. Tööd pidi jätkuma 3-4 nädalaks paljude ületundide võimalustega.
600km trip Goondiwindisse ja sealt edasi veel 120 km farmi. Goondiwindi ongi kõige lähem suurem linn. Toidukraami pidi valmis varuma põhimõtteliselt kogu töö pikkuseks, sest ega naljalt ei sõida 120 km kaugusele toidukraami järele. Eriti kui veel pikad päevad on ja aega polegi linna sõita. Sai ostetud hunnik kuivtoitu ja konserve, eks vaatab, mis neist kohapeal kokku keerab. Üks rõve asi, mis siin müüakse on nn longlife piim - ei pea teda külmikus säilitama enne avamist. Mugavus aga maksab - maitse on väga rõve ja ei meenuta üldse piima :S
Kohapeal elame farmi poolt võimaldatud kasarmuhoones, kus kõigil on oma tuba - 70 dollarit nädalas. Kõige hullem polegi. Kui välja arvata lõpmatud sääsed ja hiired majas sees. Kogu aeg paneme lõkse üles (kasutan peibutiseks rosinaid), kuid ma kardan, et enne saavad rosinad otsa kui hiired. Üks õhtu vaatasin toas läpakast filmi ja silma nurgast märkasin, et mingi must kuju jookseb voodi peal. Kuradima hiir oli. Kargasin endalegi üllatuseks nii kiiresti voodilt püsti, et hiir pani ka suurest hirmust nelja tuule poole ajama. Kole mõeldagi, et öösiti võivad need närilised potentsiaalselt minu peal ronida ja teha, mida heaks arvavad. Iga päev leiab toast hulgaliselt asitõendeid, et hiire jaoks pole vahet, kus ta roojab. Oehhh... Farmis elamise rõõmud. Mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks.
 |
| Eluruumid |
 |
| Enne vihmasadu |
Majas on veel 2 hollandlast, 2 belglast ja üks sakslane. Samas farmis, aga teises kasarmus elab veel ka üks eestlane. Nii et siis ametlikult esimene, keda siin Austraalias kohanud.
 |
| Väike tutvumispidu esimesel õhtul uute töökaaslastega |
 |
| Leia pildilt 2 eestlast |
Kohalikud austraallased õpetasid meile uue mängu ka - Goon of Fortune. Goon siis kõnekeeli pakivein siinmail. Pildid räägivad enda eest.
Kahjuks pole majanaabrid erilised puhtusearmastajad ja eelistavad elada nagu sead. Kui midagi viisakalt mainida, et me kõik elame siis koos ja peaks nagu teisi austama ka, siis noogutatakse ühes kooris, aga järgmine päev jätkub kõik vana rada pidi. Üleüldse olen täheldanud, et küllaltki ärahellitatud ja räpane on see noor Lääne-Euroopa noorus, kui asi puudutab elementaarset puhtusehoidmist. Ema, kui sa juhtud seda lugema, siis tea, et need vähesed korrad, kui me jätsime nõu või kruusi või pisikese teelusika (hahaa - võtan omaks) pesemata, ei anna võrreldagi siin lokkava pohhuismiga. Me oleme nagu kukupaid. Võiks isegi öelda, et puhtuse etalon. See selleks. Natuke vinguviiulit lisab alati vürtsi :D
Puuvillapressi peal sai oldud kõigest 2 päeva, siis hakkas meeletult sadama - 2 päeva jutti. Kõik põllud uppusid ja kombainidega peale ei saanud. Tuli peaaegu 2 nädalat oodata. Õnneks päris igavuse kätte ei pidanud siin ära surema, kuna mõni päev sai farmis suvalisi otsi tehtud, nagu pumbakaeve puhastatud mudast, aedasid parandatud ja niisutustorusid üles korjatud. Aga kui lõpuks lahti läks töö, siis tegid nii et vähe ei olnud. 7 päeva nädalas, 12-14 tundi jutti (üks päev olin tööl 17 tundi) ja nii 3 nädalat järjest. Easy money :D
 |
| Kombain põllul |
 |
| Üks vana logu press. Hüdrovoolikud pidevalt lekkisid. Kangidest juhid kogu kaadervärki ja vaatad, et vill hästi kokkupakitud saaks |
 |
| Puuvillamoodul on valmis. Kohe läheb väljatõmbamiseks |
 |
| Valmis moodul, mis jääb põllule paariks päevaks, enne kui see ära veetakse. Puuvill on väga kerge süttima ja selle tõttu oodatakse paar päeva, et veenduda ohutus transpordis. Tihtipeale pole palja silmaga isegi näha, et puuvill põleb. Ainult ninaga tunneb haisu |
 |
| Sõbrakesed |
 |
| Puuvill. Ja siis natuke veel puvilla. Lõputud põllud... |
 |
| Üks õhtu enne kojuminekut. Taamal kõnnivad väsinud töölised |
 |
| Ainuke uss, mida nägin. Ja seegi oli labidaga juba lähemalt tutvust teinud |
Tunnen, et siin farmis elades - kaugel asustusest - kogen tõelist Austraalia eluolu.
Need tohutud väljad ja teadmine, et kümnete-sadade kilomeetrite kaupa ei ole muud kui tühjus ja tohutud põllumassiivid, panevad sind aduma, kui suur Austraalia ikka on ja kui vähe inimesi siin elab. V.a. kängurusid ja wallabisid. Muudkui põrkavad siin outbackis.
Ja tähistaevas on kirjeldamatu. Erinevalt suurtest asustatud punktidest puudub siin absoluutselt valgusmüra. Ma ei ole varem nii ilusast tähistaevast näinud.
Ning veel tundub mulle ka, et päikeseloojangud on siin sisemaal kaunimad kui rannikul.
Mul oli juba vahepeal meelest jõudnud minna, kui hea on elada eemal inimestest, kärast ja massitarbimisest... Siin on aega mõtiskleda ja järeldustele jõuda. Kellelgi pole kuhugi kiiret.
Vägisi tuleb meelde ütlus, et tasa sõuad, kaugele jõuad.
