Kusagil mujal on alati parem kui siin ja praegu: Golden Bay, Wharariki Beach, Nelson

Peale jõulupühasid otsustasin külastada kuldset lahte, mis asub ca 100 km Marahaust põhja pool. Alguses oli tee sinna ikka üle ootuste mägine, kuid nüüd enam mitte nii harjumatu. Endalegi üllatuseks avastasin, et nüüd jääb mägedes juba suurem osa inimesi hoopis mulle jalgu, st kiiresti on seal võimalik sõita küll. Üks nipp seisneb sellest, et kurvi sisendes tuleb välja vaadata küljeaknast, mitte esiaknast :D

Jõudsin kohale natuke peale lõunat ja sain ka juba rannas natuke ringi jalutada. Otsustasin ööseks jääda ja homme veel ringi vaadata. Kuna siin kõrvalisi teid polnud (st siia viis ainult üks tee) ning erateid ka mitte, sest siin lihtsalt keegi ei ela, pidin ööbima kämpimisplatsil, kus pidin natuke raha välja käima, et autole koht lunastada. Magasin autos, kuna majakeses sees ööbimine oleks veel kallimaks läinud. Väikeste mööndustega peab mainima, et Fordis on võimalik magada küll, vaja läheks aga veel õhkmadratsit, siis oleks täitsa ok.

Mõned udused klõpsud:

Poolel teel - vaateplatvormil. Taamal Marahau

Farewell Spit

Liivadüünid keskpäevase huugava päikese käes (Farewell Spit)

Jalgteel, mis viis randa, võis näha tüüpilist lõunaeestilikku kuppelmaastikku :)

Wharariki rand

Cape Farewell

Enne kui jalgrajale sai, pidi kahe postidel oleva tunnimehe käest luba küsima.

Andke andeks, et ühest ja samas kivist nii palju pilte on... aga krt ma lihtsalt pidin need siia üles laadima. Muidugi reaalselt nad jätavad veel parema mulje...

Ühele hülgele sain ka päris ligidale, nii 10m umbes

Kogu Golden Bay kant ja Wharariki rand jätsid kustumatu mulje. Mingil põhjusel arvasin, et siin rannas filmiti ka Sõrmuste Isanda episoode, kuid see info osutus valeks. Aga ega see koht selle pärast vähem ägedam ole. Räägitakse, et umbes 10-15 aastat tagasi oli see rand turistide pilkude eest sootuks varjatud, kuna keegi ei teadnud sellest väga midagi. Siis olevat eriti šeff olnud rannal uhkes üksinduses patseerida.

Jõudsin järgmise päeva õhtuks tagasi Marahausse ja ööbisin veel ühe öö Kerttu majas. Hommikul asusin teele Nelsoni poole, et kusagilt tööd otsida. Kuid minu ajastus oli äärmiselt vale, kuna siin on inimestel pikad pühad (nagu meilgi tegelikult) ja lähipäevil ei liiguta keegi lillegi. Maandusin siis ühte kohalikku hostelisse, et mõelda, mis edasi saab. Käisin ka kohalikus tööagentuuris, aga seal polnud midagi pakkuda ning ühe internetis leitud kuulutuse peale, kus taheti kalalaevale meeskonda, öeldi, et enne 8ndat jaanuari küll vestlusele ei saa. Kuna lihtsalt vaba aega polevat. Ka minul polnud raha, et niisama molutada ja oodata. Järjest enam tundus kahtlane jääda Nelsonisse passima, et äkki kuskilt midagi leiab (tööd). Veetsin vana aasta õhtu veel hosteli rahvaga linna peal tiirutades ja 1. jaanuari hommikul vara tõmbasin kohe tuld Blenheimi poole (Marlboroughi regiooni keskus). Sealsetes veiniistandustes töö leidmine pidi väga kerge olema. Olin netis eelnevalt ka mõned potentsiaalsed kohad välja uurinud ja astusin neist ka läbi. Lõpuks tegin valiku ühe väikese hosteli kasuks, mis asub umbes 5 km linnast väljaspool. Koha nimeks siis Swampy's ja siia jään kuskil 3ks nädalaks - kuniks tööd jätkub.

Esimesed kaks päeva möödusid ikka ropp raskelt - töö on füüsiliselt kurnav ja makstakse suht vähe ehk siis
miinimumi. Vandusin endale, et mingit viinamarjaistanduse tööd küll enam kunagi ei tee. Pidime päev otsa võpsikusse kasvanud istandustes postide küljes olevaid vääte toestavaid traate kõrgemale tõstma. Ja nii sadade meetrite kaupa. Ikka väga nüri ja väsitav töö. Üks kutt sai endale esimesel päeval räiged villid peopesadesse, kuigi ta kandis kindaid. Ülemused on ka mingid soodad... Aga tuleb ära kannatada. Vähemalt enamus inimesi on siin hostelis nüüdseks omad joped. Muideks, kolmandal päeval (laupäeval kusjuures) tööle minnes tuli jutu käigus välja, et viinamarjaistanduse omanik on tükk aega tagasi Ameerikast ümber asunud ja oli 80ndatel Terminaatori muuvi produtsent. Vana peaks vist Arnoldiga ka tuttav olema :)

Kõige parem lugu on internetiga. Enamustes hostelites käib täiega mingi nöörimine. Kui tahad netti, siis pead
soetama koodi kaardi, mille maksumus on 5 dollarit ja selle eest saab tund aega netis olla. Mida fakki nagu??
Miks on Uus-Meremaa infotehnoloogiliselt nii tagurlik maa? Miks on rahvale tehtud nii raskeks info kättesaadavus interneti teel? See, mis eurooplasele on nii igapäevaselt iseenesestmõistetav, võib siin aga osutuda väga väga kalliks või isegi kättesaamatuks ja seetõttu tuleb kaaluda, kas teenust üldse kasutada. Praegu teen selle ohverduse, et blogi täiendada, aga nüüd tuleb vist küll tükiks ajaks vaikus...

Järgmisel nädalal siis uue hooga tööle. Pappi on vaja teenida. Igal võimalusel. Sest lõunasaarele peab ikka tiiru peale tegema :D

Pilte Nelsonist ( iseenesest väga tore linnake, jättis väga koduse mulje. Siiamaani üks kõige rohkem meeldinud linnadest). Siin võiks hea tahtmise korral isegi suve mööda saata.