Monday, December 29, 2014

Bangkok vol 2

Hiinalinn – päeval pole siin just midagi erilist, kõik tundub kulgevat sama rada pidi nagu mujalgi Bangkokis. Siin saab imetleda hiina templeid, shopata ning osta kuldehteid ühest paljudest kullaäridest, mis asuvad peatänava ääres peaaegu et iga nurga peal. Kuid õhtu saabudes transformeerub see koht täielikult – tänavad muutuvad sõna otseses mõttes kitsamaks, sest välikohvikute ja toitlustusasutuste pidajad seavad mõneks tunniks üles oma plastiklauad ja toolid, et kogu seda inimmassi ära mahutada, kes siia õhtul einestama on tulnud. Taksod signaalitavad veel agressiivsemalt ning mopeedijuhtide vahel laveerides pead olema natukene ettevaatlikum, jälgides, et keegi sul kogemata üle varba ei sõidaks. Tõeline toidugurmaanide taevas. Siin leidub midagi igale maitsele.


Hiinalinna värav

Hiinalinnas leidub (nagu Bangkokis üldse) hulganisti tillukesi põiktänavaid, kus lisaks lugematule arvule inimestele leidub ka kõikvõimalikku kila-kola ning träni. Täiesti tavaline on, et elamurajoonis asuvad väikesed garaažid, kus kohalikud oma lõbuks või siis elatise teenimise eesmärgil tehnika kallal nokitsevad. Ning kuna ruumiga pole just kiita, ladustatakse tuppa mitte mahtuvat vanametalli otse tänavatel, olgu selleks siis kasvõi vanad kahveltõstukid.




Hiinalinn paistab välja väga kirju - eks kõik konkureerivad ärid püüavad igaüks erilisel moel silma paista. Eriti popp paistab hetkel olevat LED reklaamide paigaldus ning sellest otseselt tulenev valgusreostus, mis muudab öised tänavad lõpmatuks valgusmereks, kus mõnel värskelt Aasiasse saabunul võib üsna ruttu pildi silme eest kirjuks võtta.






Budismi üks eripärasid - annetused jumalale

Kastanid?

Kullaärid on laialt levinud

Suveniiripood


Eksootilise elamuse otsijad saavad siin oma maitsemeeli õnnistada - haiuimest valmistatud roog maksab kõigest 10 dollarit.




Patpong - üks kurikuulsatest Bangkoki punaste laternate piirkondadest. Siin käib (m)elu 24/7. Eriti palju hakkab silma paarikesi, kus figureerib üks kerges ülekaalus soliidsemas eas valge "härra" ning noor tai tüdruk. Eks pildid räägivad enda eest.
















Üks huvitav märkus. Bangkok on üldiselt räpane linn. On täiesti tavaline, et tänavale visatud prügikottide keskel askeldavad pimeduse saabudes rotid. Erandiks on siinkohal kesklinn ja turismipiirkonnad, kus linnavalitsuse toel puhtust hoitakse. Muidugi praktikas erineb asi totaalselt lääneühiskonna puhtusehoidmise meetoditest. Päeva jooksul kogunenud rämps lükatakse lihtsalt rentslisse ja varahommikuti tuleb siis palgaliste brigaad peale, kes pühivad, küürivad ja pesevad pesuvahendiga kõnniteid, millele järgneb korralik loputus. Kraam, mis tänavatele ei sobi, leiab oma koha prügikotis ja rändab prügimäele.
Eriti õnnetud paistavad olevat aga siinsed prügivedajad. Tundub, et Bangkokis pole moes prügi sorteerimine, kuid keegi peab selle töö ka ära tegema. Siin on nendeks õnnelikeks väljavalituteks prügivedajad isiklikult, kes seda kohe prügiveo ajal, suits hambus, väga hoolsalt teevad.



Siiami keskus ja Paragoni kaubamaja







Bangkokis käib ka vilgas ehitustegevus. Hetkel on käsil BTS ehk Skytraini laiendus. Odav transport massidesse! Aga tegelikult on metrooga ja rongiga linnas väga mugav, kiire ning odav liigelda.
Alljärgnevad pildid ongi tegelikult jäädvustatud tagasiteel Bangkoki läbi rongiakna.




Tüüpiline agul, slumm. Kuidas kellelegi meeldib kutsuda.



Bangkoki raudteejaam


Bangkok hommikuse tipptunni ajal.


Naised tulevad hommikul metrooga ärirajooni tööle ning ootavad metroost väljudes mopeedi järjekorras, et sealt edasi kulgeda. Neile on see igapäevaselt nii tavapärane tegevus, et neil jääb seal taga sadulas istudes mahti üle, et end meikida, telefoni näppida ning muid tavatuid asju teha, mida ühel normaalsel inimesel tõenäoliselt ei tuleks mõttessegi teha - tihedas liikluses oleks mõistlikum vist rahulikult pera peal istuda ja kinni hoida.


Ka igasugused paadid on populaarseks transpordiviisiks.


See orav praktiliselt et ronis ise pildile

Ummikud on suures linnas ikka probleemiks. Vaja reguleerida
Suvarnabhumi rahvusvaheline lennujaam



Tuesday, October 14, 2014

Bangkok

Bangkokis lennukilt maha astudes tabas mind samasugune tunne, mis valdas mind, kui Nadis Fiji saartel maabusin. Adusin koheselt, et olen järjekordselt sattunud kuhugi väga võõrasse kohta, mis ei meenuta normaalselt ja rahulikult funktsioneerivat lääne heaoluriiki mitte vähimalgi määral.
Ka ilm polnud just põhjamaa kargusega harjunud inimesele (või noh vähemalt minule) kõige vastuvõetavam.
Soojapügalaid vähemalt 30 kraadi, õhk lämbe ja kergelt niiske. Totaalne lühkarite ja plätude ilm, aga sellegi poolest kannavad paljud taid pikki pükse ja ka pikkade varrukatega särke. Põhjuseks usk - budism, mis siin on väga tähtsal kohal - paljud järgivad seda väga rangelt. Näiteks enamustesse pühakodadesse sisenemine on ebasündsate riietega (loe lühikesed püksid ja topid) keelatud.

Lennujaamas oli väga lihtne (paljud sildid kahes keeles - nii tai kui inglise) Airport Link rongi peale hüpata ja kesklinna põrutada. Olin juba igaks juhuks ühe toa broneerinud, sest maabusin suhteliselt hilja, umbes südaöö paiku ja polnud tahtmist siis pagasiga veel hotelli otsima hakata.
Olin küll teadlik igasugustes petuskeemidest, mille orki paljud ohvrid langevad, kuid ikka õnnestus mul samal õhtul taksoga tünga saada, kui rongijaamast hotelli poole sõitsime. Elukool noh, ega siis õppetunnid tasuta ole :D  Nad kurjamid ju sikk-sakitavad enne kui sihtkohta jõuavad ja sel tüübil, nagu hiljem selgus, oli mingi lüliti ka, kust ta sai taksomeetri lugemit muuta-kerida. Eks nad ole head inimesetundjad - näevad ju kohe ära, kes on esmakordselt riiki saabunud ja ei tea kohalikust elust-olust ei ööd ega mütsi.

Kohapeale jõudes selgus, et tegemist on pigem külalisemaja kui hotelliga - tagantjärgi mõeldes maksin ka selle koha eest vastavat hinda - nii umbes 8 dollarit öö. Aknaid polnud, üheruutmeetrises wc-s oli ära mahutatud ka dušinurk, ma ei tea kuidas, aga nii see oli. Voodil asetses kivikõva madrats. Laes rippus ka päevinäinud ventilaator, mis seda põrgukuumust mingi määral leevendada suutis. Viis pluss ühesõnaga :P

Esmamuljed Bangkokist - räpane, väga räpane linn. Tänaval prügikaste ei näe, kõikvõimalikud kohad on täis mahavisatud prügi. Samas elu keeb - tempo on väga kiire, igal pool toimub korralik sigin sagin. Mõistagi miks - siin elab 10-12 miljonit inimest. Nii, et ikkagi metropol. Taksosid on meeletult. Ka tuk-tuke võib iga nurga peal kohata, kuid neist vendadest tuleb üldiselt eemale hoida, alljärgnevalt räägin lähemalt. Tänavatel on end väikeste kaarikutega parkinud tuhandes väliköögi pidajad - maitsva kanalihaga pad thai võib lunastada kekmiselt 40 bahti eest, ehk natuke üle dollari eest. Aga üldjoontes on kõike seda melu siin võimatu kirjeldada, seda peab igaüks ise oma silmaga nägema ja omal nahal kogema. Aga üritan teid valgustada niipalju kui võimalik.

Järgmisel hommikul seadsin sammud kurikuulsale Khao San Roadile - olevat see üks seljakotirändurite meelispaiku. Tegelikkuses pole siin aga midagi erilist. Leidub hulganisti hilpude ja suveniiride müüjaid, rätsepaärisid, kes käivad eriliselt pinda absoluutselt iga päev, mis sest et olid eelmisel päeval vennale viis korda ei öelnud, ning hulgaliselt söögikohti. Õhtuti ilmub vahest välja ka politsei, et tänaval liiklust reguleerida ja tuk-tuki juhte kamandada. Siin on ka arvukalt külalistemaju ja hosteleid - eks ta selle poolest nii bäkkerite seas kuulus ongi - saad odavalt öömaja ja pole vaja pärast baaris õllejoomist kaugele jalutada.
Khao San Road ja ümber nurga asuv rahulik Ram Buttri allee on tegelikult heaks baasiks, kui soovitakse Bangkoki vaatamisväärsustega tutvuda. Nad asuvad kõik umbes 4-5 km raadiuses ja on leitavad jalgsi või siis tuk-tuki teenuseid kasutades. Kui nüüd lähemalt neist tuk-tuki juhtides rääkida, siis neil on siin diil kohalike rätsepaäridega. Nad on nõus suht odavalt linna näitama (40 bahti) - sõidutavad sind vaatamisväärsuste juurde ja ootavad, kui ringi jalutad. Ja seda kõike oma 2 tundi. Aga. Sa pead ühest rätsepaärist läbi astuma ja seal 10-15 minutit veetma ja toodanguga tutvuma. Sest siis nad saavad sealt tasuta bensiini oma tuk-tukkide jaoks. Arvata on, et sealt rätsepaärist on suht raske minema saada ja pead oma parimad veenmisoskusi kasutama, et ei aitäh, ei taha seekord ülikonda. Aga kui tahad tuk-tukiga sõita kuhugi kindlaksmääratud sihtpunkti, siis on reeglina hind 150 bahti vähemalt ja nad ei ole ka nõus tingima. Taksoga on palju odavam - sisseastumistasu 35 bahti ja iga järgnev kilomeeter 2 bahti. Aga noh, kui juba Bangkoki satud, siis peab ikka korra ära proovima tuk-tukiga sõidu. Kindlasti on see omaette elamus ja kuulub siinsesse must-do nimekirja.
Kui nüüd tuk-tuki juhid peaksid hakkama ära tüütama oma pidevate lähenemiskatsetega, siis on nende vältimiseks olemas kaks efektiivset moodust - räägi eesti keeles ja teeskle totut või hakka nende vastu personaalset huvi üles näitama. Viimast moodust olen korduvalt kasutanud - tore viis end lõbustada.
Kui hakata pärima, kui kaua oled tuk-tuki juht olnud, kuidas muidu läheb jne, siis pööravad nad momentaalselt selja ringi ja astuvad minema, sest näevad, et nüüd raiskad hoopis sina nende aega - nimelt suunduvad nad otsejoones järgmise inimese poole, keda tülitada. Nad on siin ainult raha peal väljas, ei midagi muud. Valge inimene ehk farang on ju nende peamine sissetuleku allikas.

Nüüd siis mõningad pildid templitest - ausalt öeldes ei jäänud mul nende nimed üldse meelde ja seega nende kohta palju juttu ei tule :S






Grand Palace


Kaitseministeerium


Selle mungaga sai pikalt vesteldud vaatamata tema kehvale inglise keele oskusele





Golden Buddha statue


Palvustund


Bangkoki eluolu, tänavad ja kurikuulsad tuk-tukid



Tüüpiline Bangkoki buss


Tuk-tukid kliente ootamas

Vaade tuk-tuki tagaistmelt

Tänavatoitlustus - odav ja maitsev

Täiesti normaalne Bangkokis

Khao San Road öösel


tai massaž






Järgmisel päeval sai broneeritud reis Damnoen Saduak ujuvale turule ja Tiigritemplisse.
Hommikul vara kella 7 ajal pidi minibuss hotelli eest üles korjama, aga nagu arvata oli, jäi ta stiilselt hiljaks.
Eks ta korjas ka mujalt inimesi peale ja siinses turistipiirkonnas on autoga liiklemine ikka piin. Ei ütleks siinkohal, et Bangkoki liiklus midagi ülemääraselt hullu oleks, aga igapäevaselt küll ise ei tahaks siin autoga liigelda. Tüütaks ära, liiga palju peab ummikutes istuma, enamustes kohtades liigeldakse teosammul.
Ja omaette ooper on muidugi mopeedijuhid. Lasevad siin ilma kiivrita ja lühkarite-plätude väel ringi - külmajudinad tulevad seljale kui neid näed. Isegi nägin ühte õnnetust, aga too lõppes hästi, sest mopijuhil oli oidu kiivrit kanda. Aga jah, taksojuhid teadvat rääkida, et iga päev toimuvat mitmeid matse, kui kannatajapooleks just mopeedijuhid. Ja see pidavat nii tavapärane olema, aga näe võta näpust, inimene ei võta õppust ja siin kulgeb ikka kõik sama rada pidi.

Kirjeldaks natuke ka turismibüroode reisikorraldamise köögipoolt, mis oli minu arvates väga humoorikas.
Esimene buss, mis mind peale korjas, peatus 20 minutit hiljem, kui toimus elav arutelu reisikorraldajate vahel, mille tulemusena paljud inimesed erinevates bussides kohti vahetasid. Nii ka mina. Ja see polnud päeva viimane vahetus, neid tuli kokku õige mitu :) Tundub, et logistika pole siin kuttidel vist päris paigas.

Damnoen Saduak ujuvturg - tänavate asemel on siin kanalid, mida mööda paatidega ringi lastakse ja sealt otse ka kaupa müüakse. Vahetevahel on kanalid liiklejatest nii umbes, et paadisolijate nägudelt peegeldub kerge rahulolematus :)  Aga turg nagu turg ikka - palju siginat-saginat ning kära ei millestki. Osta saab juurikaid, puuvilju, hõlste ja maitsvaid, otse paadis valmistatud tai roogasid. Oma koha on sisse võtnud ka madudega ja väikeste pärdikutega pildistamisvõimalust pakkuvad kupeldajad. Jah nimelt, kutsun neid kupeldajateks, sest põhimõtteliselt kupeldavad nad ju vaeseid madusid ja pärdikuid. Üks väike ahv oli nimelt väga tilluke ja küsides selgus, et oli vähem kui kuu aega vana. Arvatavasti on ta vaeseke ema juurest vägivaldselt minema veetud.

Teel turu poole













Kwai jõe ajalooline raudteesild








Edasi viis ekskursioon meid Tiigritemplisse - koht, mille näol on mingil määral tegemist varjupaigaga. Nii vähemalt rääkisid sealsed töötajad. Nõrganärvilistel soovitan alljärgnevaid pilte võibolla mitte vaadata. Olin kuulnud jutte, et siinsed tiigrid saavad rahustidoose jne enne kui nendega pilti saad teha, aga töötajad lükkasid selle jutu ümber. Peale lõunasööki on nad lihtsalt väga loiud ja rahulikud - neid valvab ka üks munk. Osad neist on lõa või keti otsas. Aga peale selle ei ole muid meetmeid, et turvalisusriske minimeerida.












Homme aga viin kogu oma tavaari ja sealhulgas arvuti hoiule - ei taha kogu seda kraami endaga kaasas kanda. Seda nii mugavuse mõttes kui ka turvalisuse kaalutlustel. Siinkohal ei oska öelda, kuna järgmine blogipost tuleb. Tõenäoliselt novembri lõpu poole, mitte enne kui Bangkoki otsaga tagasi jõuan.