Coober Pedy + Breakaways

Peale Ulurut suund edasi lõunasse.

Lõuna-Austraalia ja Põhja territooriumi piiril

Sellised elukad pesitsevad siis Lõuna-Austraalias. Tuleb edaspidi ettevaatlik olla.

Breakaways - Coober Pedy külje all asuv kaitseala. Siinset maastikku on üsna tihti jäädvustatud filmitööstuse tarbeks.

Dingo fence - maailma pikim aed kogupikkusega 5300 km, mis rajati, et kaitsta lambaid
põhjast tulevate dingode eest. Kulgeb läbi kome osariigi - SA, QLD ja NSW.

Coober Pedy - maailma opaali pealinn

Coober Pedy asub Lõuna-Austraalia outbäkis keset tühjust ning maailmakaardile on
ta kantud täna asjaolule, et siin ja lähiümbruses kaevandatakse 90% kogu maailma opaalidest.
Eriline on ta veel sellepoolest, et siin elavad palju inimesed maa all. Osad firmad on isegi
sellele spetsialiseerunud, et pakkuda inimestele kaevandamisteenust - tavaliselt uute kodude
rajamiseks. Turistina on siin võimalik külastada maa-aluseid kirikuid ja poode ning ööbida maa-alustes
motellides ning hotellides.
Mina sain aga selles kohas täieliku šoki. Kogu see kupatus meenutas mulle mingisugust
50ndate vene küla. Enamus teid linnas on kruusa all ja enamus hooneid näeb räämas välja.
Eriti hull on näha kaevandusjäätmeid, mis ladustatakse otse sinna samusesse kohta, kust ta
maapinnast välja on võetud. Üks suur pudru ja kapsad. Igal pool vedeleb aastakümnete
vanust lagunenud isearetatud roostes tehnikat ja vanarauda, mida isegi kuusakoski onud
ei suudaks ühekorraga vastu võtta. Tundub uskumatu, et Austraalia reklaamib seda kohta
turistide seas, selle asemel et üritada varjata fakti, et selline pommiauk Austraalias üldse
eksisteerib.

Maa-alune kirik

Üks linna  peatänavatest

Ühes kohalikus opaalinäituse katakombis:

Pooleliolev arendus

Maa-alune majutus

Lõuna-Austraalia on samuti tühi mis tühi. Stuarti maantee, mis kulgeb põhjast lõunasse ja on tähtsaim ühenduslüli NT ja SA vahel, ei paku mingeid elamusi. Lihtsalt vaatad, kuidas siit kiiremini minema pääsed.

Just vaatasin autol odomeetrit. Viimase kaheksa päevaga on kellale kogunenud 5000 km.

Nii, nüüd otsapidi Adelaide's. Tundub olevat sellise industriaalhõnguga kogukond, mille populatsioon ulatub 1.3 miljonini. Tuleb siin mõneks ajaks kanda kinnitada ja tööotsingutega tõsisemalt tegelema hakata.
Kuna reisimisetuhin tükib peale pikka roolikeeramist tihtipeale kaduma, on vahelduse mõttes vägagi mõnus mõnda suuremasse asustatud punkti paikseks jääda ja nautida hüvesid, mida üks suurlinn pakkuda suudab.

Uluru ja Kata Tjuta

Enne Uluru juurde jõudmist paar pilti tüüpilisest puhkealast Austraalia outbäkis. Nagu näha, on kõik kohad

täis järelveetavaid karavane, mis tegelikult on üsnagi mugav viis pikkade mahevaade läbimiseks.

Curtin Springsi nimelises puhkealas tatsas üks emu ringi. Ei kartnud ta kedagi, ilmselgel on ta alaline resident seal ja inimestega harjunud.

Uluru


Uluru - osade teadlaste sõnade kohaselt maailma suurim monoliitne kivi.
Kindlasti üks koht "must see" nimekirjas, kui juba maakera kuklapoolel oled.
Juba piltide pealt vaadates tundub tegemist olevat tõeliselt massiivse loodusimega.
Kuid ükskõik kui palju pilte sa ka näinud poleks - mitte miski ei valmista sind ette
kohtumiseks selle erilise paigaga. Ma kinnitan teile, et just nii see on. Reaalselt isegi parem.
Kõrgeim koht Uluru tipus on 348m maapinnast ning 865m merepinnast. Tema ümbermõõt on 9.4 km
Juba need numbrid näitavad, et tegemist on maailma kuulsaima monoliidiga, kuid tõele au andes -
vähemalt kaks kolmandikku tema kogumahust asub tegelikult maapinna all. Absoluutne raskekaallane ühesõnaga.

Otse loomulikult ei jätnud ma kasutamata võimalust sinna otsa ronida. Seda enam, et esineb
tuulised päevi, mil tipu vallutamine on ohtlik ja seega ligipääs suletud. Ma ei ole juba pikemat aega füüsilist
trenni ka teinud ja tuleb käsi südamel tunnistada, et selle kivi otsa ronimine on üks
raskemaid katsumusi, mida olen elus kogenud. Mõnes kohas on tõus ikka väga järsk - hea, et nendes
kohtades kett oli paigaldatud. Oli millest kinni haarata, et ennast üles vedada. Tegelikult oli kett isegi
kasulikum laskudes, sest kivi pind oli kohati ka libe - pidi tähelepanelik olema, et jalgealust mitte kaotada.
Tahaks siinkohal veel täie tõsidusega rõhutada, et päris igaüks sinna otsa ronimisega kindlasti hakkama ei saaks ja oma füüsist tuleks enne kriitiliselt hinnata -  seda kinnitab ka fakt, et tippu vallutades on sinna oma elu jätnud 35 inimest.
Enamikel kulub üles ronimiseks 1 tund, mul õnnestus see kuskil 40 minutiga ja päris ässad põhimõtteliselt
teleporteeruvad sinna üles, kulutades vähem kui pool tundi.

Riburada pidi üles

Poolel teel

Vaade alla

Vaade üles

Tipus

Üleval on valge värviga tähistatud optimaalne teekond. Ära eksida muidugi ei ole võimalik seal üleval

Laskumisel, nagu näha, on kett suuresti abiks

Ümber kivi saab ette võtta ka mitmeid huvitavaid jalutuskäike, näha koopaid mida aborigeenid
kasutasid elamiseks ning hulgaliselt seinamaalinguid. Päeva lõpuks kogunevad inimesed tavaliselt
selleks spetsiaalselt rajatud kohta, kus Ulurut imetleda, kui loojuva päikese kiired teda paitavad.
Siis tundub Uluru selles värvide mängus eriti kiirgavalt punane.

Üks asi, mis aga asja juures häiris: tegemist on ühe ütlemata erilise kohaga maailmas, eriti just kohalike
aborigeenide jaoks, kuhu lastakse peale tohutul hulgal turiste. Kas mitte äkki ei peaks seda arvu piirama, et
säilitada selle koha aurat ja eripära? Kuidagi häiriv on näha sellises kohas enda ümber tunglemas nii paljusid inimesi, kui tahaks vaid rahus seda kohta imetleda ja siinseid kõrbe hääli kuulata. Kommertsmaik on täiesti õhus ja  selle tõttu väidan siinkohal, et Kuninga kanjon jättis mulle isegi vahetuma mulje kui Uluru.
Aga kui jätta kõrvale need turistide hordid, on sellegipoolest tegemist ütlemata erilise ja muljetavaldava paigaga meie vapustaval planeedil Maa.

Kata Tjuta


Kivide formatsioon, mis asub Ulurust ca 50km läänes. Need kuplid on moodustunud miljonite aastate vältel, olles tuulte, vihma ja muude geoloogilise protsesside meelevallas.
Kohapeal saab ette võtta 7km jalutuskäigu nimega "Valley of the winds". Arutlesin just endamisi, miks selline kummaline nimi ühele rajale, aga tõsi ta on - isegi päikselise ilma korral võivad seal kivide vahel puhuda sellised tuuleiilid, mis panevad mõtlema, kas ma ei ole äkki kuhugi külmale põhjamaale tagasi sattunud...
Praegusel aastaajal (juuni alguses) on väga hea aeg Kesk-Austraaliat ja outbäkki külastada, kuna päevased
temperatuurid on talutavamad, jäädes sinna 20 kraadi kanti. Suvel võib temperatuur tõusta siin 40 kraadini
ja rohkemgi. Siis on ka osa rajast suletud - dehüdratsioon on siin suvel väga kerge tulema.

Nagu ma juba eelmises postis pidin tõdema, on Northern Territory ja Austraalia süda jätnud senini kustumatu mulje. Uluru ja Kata Tjuta ainult kinnitasid seda veendumust - sellest kohast jäävad erilised mälestused kogu eluks, mida nii kergesti juba minema ei pühi.