Daintree rahvuspark

Bruce Belcheri jõekruiisid

Daintree jõel korraldab üks veteran oma väikese paadiga krokodillide vaatlemisretki. Mees on asjaga tegelenud juba 23 aastat ja teab täpselt, kus asuvad kohalikud territoriaalsed reptiilid. Ja kus veel krokodille näha kui mitte nende loomulikus elukeskkonnas.

Koera nimeks Duke - talle paistis paadisõit ja krokude otsimine vägagi meeldivat

Tegemist polnud just kõige suuremate isenditega - kui nüüd õigesti mäletan, siis alloleva isendi vanuseks peaks olema 5 aastat. Paadiga sai neile u 4-5 m lähedale sõidetud.
Aga nad ei teinud meist suurt väljagi. Lihtsalt peesitasid ja vaatasid tuimalt ühte punkti. Isegi häält ei teinud. Ju nad ei tundnud siis end ohustatuna. Ilmselgelt krokodillid kõigusoojade loomadena ei saa endale päev otsa ringi tatsamist lubada. Ja kes teab, kuna jälle midagi tee peale ette jääb, mida saaks nahka pista.
Me ei näinud paljusid varemnähtuid krokusid sel retkel, aga see ei tähendanud, et neid seal polnuks. Nad olid tõenäoliselt kuskil kalda lähedal vee all parajasti ametis luuramisega ja jahiga. Nad võivad ikka väga ootamatult üllatada. Ilmaasjata pole kõik kohad silte täis, et ärge jumala eest vees siin ujuge. Paar aastat tagasi olevat ühe teise tuurioperaatori koer jõe kaldal väga entusiastlikult jalutanud ja veepiirile liiga lähedale sattunud - üsnagi ootamatult oli ta otse turistide silme all krokodilli ohvriks saanud. Nii et nalja pole.
Põhja Queenslandis leidub muide mõlemat sorti krokusid - magevee ja soolavee elukaid. Soolaveekrokodillid aga suudavad väga edukalt jahtida ja elada ka magevees.

Üüü ma natuke siin lesin... 5 minutit veel

Ühes võpsikus nägime päris suurt elajat ka, aga temale ei pääsenud nii ligidale, et oleks hea kaadri saanud jäädvustada. Küll aga nägime hulganisti krokodillivastseid - alla 1 aasta vanuseid. Just nemad peavad ümbritsevate ohtude tõttu väga ettevaatlikud olema - on nad ju väga pisikesed: 30 - 40 cm

Edasi sai Cape Tribulationi poole vihmametsu avastama mindud.

Cape Tribulationi rand

mangroovid

Öösel peatusin sellises lahedas kohas nagu Crocodylus Village. Kogu küla oli väga lahedalt paigutatud ja sisutatud - magada sai telgilaadsetes onnikestes (muidugi mugavas voodis). Väga huvitav oli langeva vihmasagara ja vihmametsa häälte saatel uinuda. Pisikesed jalgteed olid kaetud peene kruusaga ja kaetud presendiga, et pidevalt nõretavas padrikus ise väga märjaks ei saanud. Öösel valgustasid laternad kogu küla ja teeradasid. Omanik on ise tegev selle koha juhtimises ja pole siia palganud järjekordset pohhui mentaliteediga administraatorit - tänu sellele on näha, et inimene on hingega asja juures ja üritab kõigi oma külaliste eest hoolt kanda. Ei taha seda kohta promoda, aga kindlasti üks omanäolisemaid ja parimaid ööbimiskohti idarannikul.

Kommunaal ala ja baar ning köök

Cow Bay

Kui just krokodillisöödaks ei taha saada, siis on targem hoiatussilte järgida

Sellised näevad välja tüüpilised teed Daintree rahvuspargis: kurvilised ja paljude langude ja tõusudega. Üllataval kombel on paljud teed siin ka asfalteeritud - mis siis et siia saab ainult praamiga jõge ületades ja elektriliine siin ka ei ole - kõik on varustatud generaatoritega.

Need 3 päeva mis ma siin kaugel põhjas vihmametsas veetsin, panid mind tõdema, et siin elada küll ei tahaks. Ilm on siin ikka pidevalt niiske ja rõske - absoluutselt ei istunud mulle. Sain mingi tatitõve ka külge: kurk valus ja kergelt nohune  - väljas aga samas 27-28 kraadi sooja :)  Ja igal pool metsa all on kõdunev kopituse lõhn. Üks väga illustreeriv näide rõskusest - peale duši all käimist igatahes käterätt 1 päevaga ära ei kuivanud õhu käes...