Catlins vol 2 & Fiordland

Hei hei teile, kes veel seda blogi jälgivad :)

Tagasi interneti levialas, aeg jälle vahekokkuvõtteid teha.
Eelmine kord jäi jutt pooleli Invercargillis, kust sai suund edasi võetud Milford Soundi poole.

Esimene peatus McCracken's Rest - suurepärased vaated, suurepärane koht, kus päikselisel päeval väike piknik ette võtta või lihtsalt keha kinnitada ja reisiväsimust puhata.

Kuna mul on erinevatest külastuskeskustest ja informatsioonipunktidest kogutud tohutul hulgal materjale, mis soovitavad vägagi detailselt, milliseid tee peale jäävaid vaatamisväärsusi külastada, polnud valikute tegemine sugugi raske. Ilm oli ilus, aega mul oli, otsustasin ära käia Hauroko järve ääres. See on sügavaim järv Uus-Meremaal (463 m). Hetkel on meil siin kätte jõudnud kuldne sügisaeg - põhimõtteliselt võikski iga kilomeetri tagant auto peatada ja lihtsalt suu lahti muudkui imetleda ning pildistada, pildistada, pildistada.

Mõned sügisesed klõpsud teel Hauroko järve poole:

Lõpuks Hauroko järv ise:

Ja nagu Fiordlandi rahvuspargis kohane, on siin väga raske ilma ennustada ja juba jälle avanesid taevaluugid, mis tähendas, et mõttekam oli öömaja otsima asuda. Mul olid veel ühed Nigeli poolt antud kontaktid, mis osutusid seekord kasulikuks. Manopouris on üks metsatukas eraldatud hostel, mille omanik Jimmy Nigeli vana sõber. Väike vestlus teemal, et tulen Dunedinist ja töötasin seal Nigeli hostelis, viis selleni, et sain ööbida tasuta omaette majakeses (või noh pigem selline matkahütt vms). Väljas oli jube ilm, minu õnneks aga majakeses väike bullerjan, mis tegi olemise väga mõnusaks. Uinusin juba üsna varakult teadmisega, et homme suundun Te Anau poole ja siis edasi juba Milford Soundi poole.

Järgmine päev kuluski põhimõtteliselt Te Anaus sisseseadmisele ja Fiordlandi matkavõimaluste kohta informatsiooni uurimisele. Nimelt selgus, et maailmakuulus Milfordi matkarada (53 km, 4 päeva), on alates 1st maist avatud kõigile ja enam ei pea ette broneerima. Paraku saab aga raja alguspunkti paadiga ja ka lõpus peab kasutama sama transporti. Selle jaoks peab kukrut kergendama 190 dollari võrra. Pluss tasu ööbimise eest matkahüttides. Siis peab rentima veel majaka/gps-lokaatori, et keegi teaks sinu täpset asukohta, juhul kui sa peaks mingil põhjusel mitte suutma rada läbida. Shit has happened before. Ning kõige tipuks on just praegu tihenemas ka vihmahood, mille tulemusena paljud kohad rajast on üleujutatud (nägin pilte, kus inimesed kahlavad munadeni külmas vees, et kuiva maad leida). Kuigi paljude arvates on Milfrodi matkarada üks maailma vägevamaid, pidasin hetkel mõistlikuks loobuda ja võib-olla üritada seda rada läbida kevadel. Igatahes tundub, et asi on seda väärt.

Aga noh, kui juba Te Anaus, ega siis Milford Soundi külastamata ei saa jätta, kuna sinna viib ka asfalteeritud tee ja kuuldavasti pidi juba sõit sinna ajakulu väärt olema. Peale 120 km kurvilisi teid ja vapustavaid vaateid, pean tunnistama, et see on tõesti seda väärt. Siiamaani võluvaim kogemus Uus-Meremaal. See ürgne loodus on lihtsalt nii võimas ja jätab mällu sügava templi. Sõitsin sinna uuesti ka teisel päeval, kuna tegin mitmeid lühemaid päevamatku ja ikka jäid veel osad asjad nägemata-külastamata. See on koht, kuhu tahaksin tõesti tagasi tulla.

Järgnev lühike pildiseeria võimaldab teil kogeda vaid killukese sellest, mis on võimalik näha siin omaenese silmaga.

Hommikul vara teele asudes oli isegi heinamaal härmatist näha. Kõik see kupatus hakkas päikese käes aurama

Mirror Lakes

Selliseid pilte kärestikest võis peaaegu et kogu teel näha

Kaamera auto katusel ja häda pärast saab pilt tehtud

Kurikuulus Mitre Peak 1692 m

Selle väikese laevaga sai tehtud fjordis ka üks lõbureis

Iseenesest see 1.5 tunnine loksumine midagi eriliselt muljetavaldavat ei ole, lihtsalt üks turistilõks. Minule isiklikult meeldis sõit Milford Soundi rohkem. Mille eest ei pidanud ka midagi maksma.

Jugasid on ka siin igale maitsele

Hülgeid ikka nägi.

Peale "kruiisi" lõppu. Päikeseloojang Milford Sound'is

Nagu eelnevalt mainitud, sai seda vapustavat kohta külastatud ka teisel päeval.
Järgnevalt pildid Routeburni matkaraja algusest, koha nimeks Key Summit, kõrgus 919 m merepinnast.
Natuke võttis võhmale sinna üles ronimine :D

Tõestus, et ma eelnevat pilti pole kusagilt internetiavarustest leidnud :)

Järgmine koht Mariani järv. Tegemist siiamaani minu jaoks kõige raskema rajaga. Või mis rajaga. Põhimõtteliselt mingit rada polnud, lihtsalt metsa vahele on üles riputatud mõningad suunamarkerid, et inimesed ära ei eksiks. Teekond läheb muudkui kõrgustesse ja tuleb ukerdada kivide ja astangute vahel ja pidevalt jalge ette vaatama, et ei komistaks. Aega võttis see retk kuskil 3 tundi (edasi-tagasi). Pärast sellist rassimist andsid jalad veel mitu tundi hiljem end tunda. Ei ole harjunud sellise mägieluga....

Veel kiirevoolulisi jõgesid, mida teel näha võis

Lõpuks avaneb kaugustest vaade järvele

Ihuüksi metsikus looduses :D

Hetkel olen omadega jõudnud Queenstowni. Sain kokku juba Joshiga, keda kohtasin Oamarus ja Dunedinis.
Ta töötab siin sellises kohas nagu Ferburger, mis pakub parimaid burgereid maailmas. For real!
Siis on veel siin Allan Šotimaalt, kes oli minuga samal ajal reisi alguses 3 nädalat Aucklandis (diivanisurfamine Joni pool). Ka tema on end siin sisse seadnud ja tundub, et võimalusel jään ka ise siia mõneks ajaks pidama, kui tööd leian.
Queenstown - maailma seikluste pealinn. Nii nad seda ise siin vähemalt kutsuvad.
Üritan lähiajal teha ka sellest väikesest paigast ülevaate.