Kusagil mujal on alati parem kui siin ja praegu: Dunedin

Lõpuks ometi siis vabadus mõneks ajaks. Töö Fulton Hogani poistega selleks korraks läbi ja aeg jälle teele asuda. Tuleb tunnistada, et seekord oli lahkumine kurvem, sest hakkasin siin viibitud kahe ja poole kuu jooksul hostelit oma koduks ja selle püsitöölisi peaaegu et pereks pidama. Viimased 5 päeva, mil ma enam linnas tööl ei käinud, sai lihtsalt hostelis meeldivalt vahvate inimestega mõnusalt aega veedetud. Ära sai käidud Iron Man 3 esilinastusel, mis oli tõele au andes paras pettumus, ning kohaliku õlletehase Speights’i ringkäigul, mis lõpus päädis pooletunnise õllejoomismaratoniga, kuna tegemist oli “open bar, dude” sorti üritusega, noh. Ole aga mees ja joo. Mina esinesin muidugi alla igasugust arvestust, juues ära kõigest kümme 140ml klaasi. Kõvemad mehed on 26st jagu saanud. Mis jääb minule muidugi arusaamatuks, sest kui keskmine Uus-Meremaa õlu on khmkhm… s*tt, siis Speights veel pügala võrra kehvem. Ja ise nad kutsuvad veel seda siin hellitavalt “Pride of South”. Mine nüüd võta kinni.

Õlletehases

Ah jaa, kontserdil käisin kah. Kuna minu lahkumine viibis iga päev, sest lugupeetud seltsimehed leidsid jätkuvalt igasuguseid vabandusi, miks ma peaks mõne päeva Dunedinis rohkem veetma, saabus softcore-rokipeerude jaoks kauaoodatud päev, et omaenese silmaga näha Steven Tyler’it ja Aerosmithi. Viimasel päeval tulid müüki odavad 49-taalsed piletid, et staadion maksimaalselt pööbliga täita, ja otsustasime, et sitta kah, lähme kaeme perrä. Domingo muidugi oli pöördes nagu viimane Yamaha R1 mudel, sest ta on olnud Aerosmithi fänn niikaua, kuni planeet Maa on eksisteerinud. Liialdusteta. Ta kargas eufoorias isegi üle VIP-aia, mil turvad ei näinud, et oma iidolile lähemale pääseda. Ja no ausalt, kui vana Tyler on? 100? 200? Mina tema fenomeni ei mõista, kuid ikkagi nägin oma silmaga, kuidas õhetavate põskedega noored neidised trussikuid lavale loopisid. Selle peale loopis muidugi trummar pulkasid publikusse.

Anyway, oli tore õhtu, kuid teadsin, et järgmine päev on aeg lahkuda.

Hommikul vara pakkima, et taevas sillerdavat päikselist ilma mitte raisata, mis on viimasel nädalal saanud sama haruldaseks kui must leib Uus-Meremaal. Veel viimased käepigistused, kallid, mõned poetatud pisarad ning sai jälle maanteed põletama hakata.

Hosteli töökas meeskond

Sihtmärgiks Invercargill ja tee peale jäävad vaatamisväärsused, mis mitteametlikult kannab nime The Catlins Tour.

Esimene peatus Nugget Point. Väike jalgrada viib majakani, kust avaneb huvitav vaade rannikule. Aeg-ajalt võib siin kohata ka hülgeid, merilõvisid ja pingviine.

Purakanui juga. Vägagi populaarne fotograafide seas, kes siinkandis rändavad ja huvitavaid klõpse otsivad. Kuna väisasin seda kohta sügisel, oli siin väga huvitav värvide mäng. Suvel on tihtipeale juga isegi kuiv ning siin polegi midagi vaadata.

Tundub, et ilm hakkab vaikselt plaane rikkuma. Ilmaga on selline stoori, et järgmise päeva ennustust vast võib uskuda, kuid isegi see võib hetkega muutuda. Üks hetk särab kollane kera taevas ja 5 minutit hiljem võib juba vihma sadada. Vägagi salakaval on see ilm siin. Ja läänerannikul peaks asi veelgi ettearvamatum olema. Brrrrrr

Curio/Porpoise laht

Teadsin varasemalt, et siin võib kohata väga haruldasi Hector delfiine, kes võivad tulla isegi paarikümne meetri kaugusele kaldast, et inimesi uudistada. Kahjuks seekord delfiine ei näinud, kuid see-eest oli üks kajakas lahkesti nõus poseerima. Siin võib mõõna ajal näha ka juura ajastu fossiile ja kivimeid, mis ekspertide hinnanguil on üks paremini säilinud kohti maailmas selliseks tegevuseks.

Papatowai – Hill Top hostel

Kuna päevad lähevad märkamatult lühemaks ja läksime üle ka talveajale, tuleb juba varakult hakata öömaja otsima. Kella 6 ajal on siin juba mõnusalt hämar, kui mitte öelda, et pime. Nigel (Dunedini hosteli) omanik soovitas mulle mõndasid kohti, ja tuleb tunnistada, et veetsin öö ühes mõnusamas hostelis üldse. Tegemist oli muust asulast eraldatud maamajaga, kus oli väga vähe külalisi - koos minuga kõigest veel üks paar Austraaliast. Elutoa aknast avanes hingemattev vaade küngastele, niitudele ja rannale. Maja interjöör tekitas koheselt sellise sõnul kirjeldamatu hubase kodutunde, mida võis ainult rikkuda teadmine, et autosse pääsemiseks tuleb ületada miiniväli, kus navigeerimiseks ei aita ka aastakümnete pikkused kogemused sapöörina. Nagu te juba arvata võisite, jooksevad antud maalapil ringi ilma kommeteta vabakasvatuses lambad. Mitte sellised nagu Eestis. Enne autosse istumist ja tallaalustelt sita mahakoukimist selgus lähemalt inspekteerides, et siinsete lammaste pabulad on suuremad. Tähendab, et ka oht nende otsa sattuda on suurem ning isegi MacGyver võiks siin jänni jääda.

Püüdsin tabada ka seda hubast momenti :)

Tahakopa laht

Slope Point

Lõunasaare kõige lõunapoolsem punkt. Kuna sadas rahet ning vihma ja tuul tahtis maast lahti tõmmata, siis ei raatsinud oma kaamerat välja tuua. Piirdun siinkohal Google’st leitud materjaliga.

Waipapa Point

Siin juhtus Uus-Meremaa ajaloo kõige ohvriterohkem laevaõnnetus, kus aastal 1881 läks märga hauda 131 inimest. Pärast tragöödiat ehitati siia majakas, mis töötab tänase päevani.

Tuulel on meeletu jõud

Invercargill

Kuna ilm läks järjest hullemaks ja enam asu ei andnud, otsustasin mõned kohad külstamata jätta ja Invercargilli suunduda. Üks peamisi põhjuseid, miks tahtsin sinna minna, oli Burt Munro ja temaga seonduv. Nimelt on ta pärit Invercargillist ja tema nimel on siiani kuni 1000cc tsiklite kiirusrekord, mis püstitatud 1967 Bonneville soolajärvel. Ta oli 68aastane ja sõitis 47-aastase vanuse tsikliga, kui oma viimase rekordi püstitas. Käisin ühes kohalikus tööriistapoes, mille omanikud on tema suured fännid ja omavad ka autentset tsiklit, millega maailmarekord toona püstitati. Pluss veel mitmed replicad ja filmi “World’s Fastest Indian” tarbeks ehitatud rekvisiidid ning lugematul hulgal ajaloolisi ning uuemaid rinkatsikleid. Pildimaterjali kui palju.

Kes veel näinud ei ole, siis “World’s Fastest Indian” Anthony Hopkins’iga peaosas kohustuslikku vaatamiskavva. Te ei pea pettuma.