Queenstown, Wanaka ja West Coast

Nii, eelmine kord jäi jutt pooleli Queenstownis - lubasin teha mingi ülevaate, aga... no siin ei ole mitte millestki kirjutada. Lihtsalt üks väike linnake, kus peab parkimiskohta leidmiseks 15 minutit linnas ringi seiklema, sest kõik tänavad on umbes turistidest. Hiinlased, jaapanlased, sakslased, inglased, prantslased - nad kõik on siin tohutus kogustes esindatud. Kokku veetsin siin kõigest 3 päeva, sain kokku paari vana tuttavaga, tegime väikesed dringid ja oligi kõik. Inimesed tulevad siia lihtsalt läbustama. Umbes nagu omal ajal tulid briti poissmehed hordide kaupa Tallinnasse. Ilma turistideta oleks see koht surnud. Isegi ühtegi nii-öelda seiklust ei teinud, olgu see siis langevarjuhüpe, bungi-hüpe vms, kuna mingi tatitõbi tuli kallale. Siiamaani on nohu ja väike köha... Ja parajalt krõbedad olid Queenstowni ööd ka: ikka mõned miinuskraadid, hommikuti pidi aknaid jääst puhtaks kraapima autol.

Mõned klõpsud siiski tegin:

Kuna Queenstown minus mingit kujuteldamatud iha seal elada ei tekitanud (vastupidiselt enamusele bäkkeritele), oli otsus edasi liikuda kerge tulema. 

Esimene peatus tee peal Cromwell ja sealne motospordi muuseum. Mingi vana on sinna kõvasti raha alla ladunud ja Uus-Meremaa kõige vingema ringraja ehitanud. Ja muuseumis on neil eriline pärl: Ford Sierra RS500 Cosworth - masin millega võideti World Touring Car Championship 1987. Einoh, Sierra on ikka püss :)

Huvitavat pildimaterjali on veel ja veel, kuid ei hakka siinkohal blogi sellega risustama.

Järgmine peatus Wanaka - talvekuudel kurikuulus suusakuurortlinnake. Inimesi siin palju ei ela, kõigest 5000 ringis. Tõele au andes, väga ilus koht, kus elada - hommikuti on väga tore ärgata ja enda ümber lumiseid mäetippe näha.

Siin on mitmeid häid matkaradu - otsustasin teha neist pikima, kuid neist kõigist kindlasti tähelepanuväärseima - Roy's Peak ehk siis Roy mäetipp. 8 km üles ja sama palju alla tagasi.

Aega võttis kuskil 2,5 tundi et üles rühkida, lõpp läks eriti vaevaliseks. Aga selle eest vaated olid seda väärt.

Kõrgus 1578 m merepinnast.

Selline reliikvia siis tipus

Maailma katusel :)

Ühtekokku olin Wanakas mingi 4 päeva, uurisin kergelt ka tööde kohta. Nagu ühest suust väideti, et hetkel on totaalselt vale aeg siin tööd otsida. Suvehooaeg sai just hiljuti läbi ja talvehooaeg pole veel alanud. Talvel peaks siin võimalik mägedes tööd leida või siis kohalikes pubides-baarides. Paljud inimesed hostelis olid samuti tööotsingutel ja lihtsalt elasid hostelis pikemalt, lootuses tööd leida. Kuid minule selline istumine ja ootamine ei meeldi, seega ainus mõistlik valik tundus edasi põhja suunduda. Alles ma ju rabasin tööd teha, nüüd võiks vähe chillida ka... Läänerannik ongi veel jäänud uurida, siis on põhimõtteliselt lõunasaarele ring peale tehtud ja 90% vaatamisväärsustest oma silmaga nähtud. Nii et West Coast siis. Järgmised sihtupunktid Fox ja Franz Josef liustikud.

Hawea järv:

Haasti sinine bassein:

Forellid - viska aga õng sisse 

Fox liustik

Järjekordne pettumus. No ei ole absoluutselt mitte midagi põnevat mäest aeglaselt alla rühkivas jääkamakas.
Sellepärast ei teinud ühtegi pilti ka - mis sellest jääst ikka vahtida, saite seda ju talvel Eestis söögi alla ja peale.

Kuid see org, kus liustik oli , tundus hoopis põnevam (eriti päikeseloojangul):

Mathesoni järv:

Foxi lähedal asuv järv, mis on kuulus selle poolest, et siin võib jäädvustada Cooki mäest vapustavaid peegelpilte järve pinnal. Kahjuks jõudsin mina siia poole kuue paiku õhtul, kui päike oli juba loojumas ning taevas oli kaetud pilvedega. Õnnestus jäädvustada kõigest neli pilti, millest parim siin blogis. Kindlasti tahaksin sinna tagasi minna ja ilusa ilmaga paremaid pilte püüda.

Hokitika

Tervet läänerannikut iseloomustab hästi järgnev pilt. Nimelt on siin aeglane email ja siis kiire. Hoopis teisest suguharust ja täiesti iseseisev liik. Kiire email on läänerannikul väga harv nähtus ja teda võib kohata suuremate asulate keskustes. Kuid põhimõttelised erinevused euroopa emailiga siiski jäävad. Uus-Meremaa kiire email jääb ka parima tahtmise korral oma euroopa vennale mitmekordselt alla ning on kahtlemata jäämas moodsale ajale jalgu. Uus-Meremaa on hetkel tema viimane pelgupaik. Kuid kauaks...

Üldiselt Hokitikas pole midagi teha. Umbes nagu Antslas. No offence.

Praegu olen otsapidi Greymouthis. See on juba vähe suurem asula, mida tõestab ka fakt, et siin on McDonalds ja KFC. Siit umbes 40 km kaugusel on Punakaiki pannkoogikivid. Need on lubjakivist moodustised, mida Tasmani karm meri ja siinne kliima on aastatuhandete jooksul vorminud neid selliseks nagu nad tänapäeval on. Meenutavad pannkoogivirna, sellest ka nimi.

Kahjuks olin ma aga tol päeval mingil imekspandaval kombel unustanud mälukaardi kaamerasse panna.

Googeldamine ka seekord abiks ei ole, sest väga häid pilte netis ei leidu.

Nüüd siis plaan paar päeva veel Greymouthis veeta ja tõenäoliselt Kerttuga kokku saada, kuna ta peaks ka nüüd allapoole Wanaka suunas liikuma. 

Lõunasaare roadtrip selleks korraks läbi, kui ma just mingil põhjusel ei otsusta Arthuri kuru läbida ja jällegi Christchurci suunas liikuda, milleks aga hetkel ei näe põhjust. Ise tahaks ikkagi Wanaka kanti tööd leida talveks. Elame näeme.