Väike rännak mööda idarannikut

No nii, aeg jälle üks väike vahekokkuvõte teha.

Kuna Christchurchis kiiresti mingit tööd leida ei õnnestunud, otsustasin lihtsalt lõuna poole edasi liikuda. Lihtsalt sellise "chill" suhtumisega, et eks elu näitab, mis saab. Need mõned Christchurchis veedetud päevad, mille käigus sai mõttetult hosteli peale raha kulutatud, kinnitasid taas, et suurlinna melu vähemalt siin Uus-Meremaal mind ei tõmba. Kogu aeg kibelesin linnast välja, loodusesse. Ja nagu ka varasemalt mainisin, siis road trip tundub alati kuidagi väga loomulik tegevus minu jaoks. Uued kohad, uued näod, uued elamused. Progress ühesõnaga. Enne lahkumist külastasin ka Sumneri randa, mis mul detsembrikuus külastamata jäi.

Tee sinna oli kohati väga ebatasane, selgelt oli näha maavärina võngete tagajärgi. Siin olid ka purustused suuremad.

Järgmine kord vist enam nii kaljuserva ligidale ei ehita

Merekonteinerid varingute tõkestamiseks

Akaroa

Järgmine sihtpunkt teekonnal oli populaarne puhkusekuurort Akaroa - väike linnake Banksi poolsaarel, mis omal ajal oli asustatud paljude prantslastest asunike poolt, mis väljendub ka kohalikes tänavanimedes. Noori siin väga palju ei ela, enamus on vanurid. Talvel, kujutan ette, on siin päris igav elada. Kuid iseenesest oli väga kena kohake, kus puhata.

Akaroa ise asus orus, selline vaade avanes enne laskumist

Hobbit'i film käis parajasti...not

Kuna see Olympuse seebikarp toetab ka panoraamfoto tegemist, panin kaamera võimed proovile. Tõmbasin netis alla spetsiaalse softi, mis "õmbleb" pildid kokku, kuid teeb seda väga algeliselt, jättes servadesse mingid mustad laigud ning ei sulanda ka üleminekukohtasid. Pilte tehes on vahest raske hinnata kaamera kõrgus, et kõik pildid kindlasti ühel horisontaalil asuksid. Järgnev pilt on üks parimatest, mis õnnestus teha, enamus pilte keevitas see programm üldse valede kohtade pealt kokku :)

Akaroas avanes ka võimalus soodsalt kinnisvara soetada. Selle villa kõrval parklas veetsin isegi ühe öö autos magades, oli selline vaiksem koht, kus sai mõnusalt tee äärde tõmmata ja silma looja lasta.

Lake Tekapo, Mount Cook ja Omarama savikaljud

Järgmine peatus - Cooki mägi (Aoraki maoori keeles). Tee peale jäid ette veel Tekapo, Pukake ja Oahu järved. Ilm oli sel ajal väga kuum, päeval vabalt +30 kraadi. Ja kui veel päike ka lagipähe paistab, siis pole üldse vahva Sirjega sõita. Aknad lahti, kuna konditsioneeri ju pole. Vähemalt oli üks positiivne üllatus, et tasase maa peal sõites rüüpab ta kõigest 6l sajale, mis polegi nii paha tulemus. No sellise ilmaga pidi lihtsalt värskendava supluse tegema. Tekapo järv tundus selles põrgukuumuses kõige sobilikum olevat. 

Piltide pole nii hästi aru saada, kuid vesi on siin hästi helesinine, kohati isegi türkiissinine. See tuleneb sellest, et liustiku sulavesi, mis valgub järvedesse, sisaldab endas ka hästi väikseid kivimineraalide osakesi, mis liustikud on vastu mägesid hõõrudes ja allapoole sööstes endaga kaasa haaranud. Needsamad imetillukesed kivimiosakesed hakkavad päikese käes "mängima" ja selle tõttu tundub ka vesi teist värvi olevat, kui eemalt vaadata. 

Korraks mõtlesin siin isegi pikemalt peatuda, kuid kõik kohalikud majutusasutused olid pilgeni täis, kuna siin ju suvi ja kõik puhkavad. Sobivat kohta autos magamiseks ka ei leidnud. Kuid see mure sai lahendatud järgmise järve juures, kus sai väga mõnusa äraolemise teha. Pukake järve ääres oli ka rohkem inimesi, osad isegi haagiselamutega ja ratastel pisielamutega. Kõige naljakam oli üks suur buss, mis oli spetsiaalselt matkamiseks ümber ehitatud ning mille katusel ilutses satelliidi taldrik. Normaalne, tuled Uus-Meremaale puhkama, loodust nautima, aga telekas peab ka ikka bussis olema :)  Arvan, et bussi aknast välja vaadates oleks talle iga kell avanenud mitmekordselt lummavam pilt, kui teleriekraanilt.

Matkavanal oli vinge buss, kuid satipann oli vist üleliigne

Mt Cook/Aoraki

Järgmine hommik siis Cooki mäe poole ajama. Poole tee peal avanes juba selline vaade.

Siit saab autoga edasi ainult veel mõned kilomeetrid ja siis peab juba matkarajale suunduma.

Mt Cook'i küla

 Allolevad pildid juba tehtud matkarajal. Osad pildid jäid ka tegemata, kuna kaamera akud said tühjaks :S

Tehtud, nähtud

Arvan, et senimaani kõige õnnestunum panoraampilt.

Siiamaani kindlasti üks ägedamaid vaatepilte Uus-Meremaal. Mägedes on hoopis teine tunne. Hea tunne.
Mäe jalamil sai ka laagrisse jääda, kuid selle eest taheti 10 dollarit saada, et kusagil heinamaal telk üles lüüa. Kohe kindlasti mitte! Turiste tahetakse alati ilgelt nöörida. Ning telki mul niikuinii pole.

Õnneks oli ligidal Oahu järv, kus sai öö mööda saata. Enne magamaminekut oli võimalus ka päikeseloojangut nautida.

Selline on hetkel minu kodu siis: 11 dollari eest sain õhkmadratsi, mis teeb autos magamise oluliselt mugavamaks. Ainuke miinus asja juures on see, et magama minnes on auto hästi soe, kuna on päev otsa päikese käes soojenenud, kuid vastu hommikut läheb ikka väga külmaks, et peab isegi riideid rohkem selga tõmbama. Magamiskotist üksi ei piisa.

Päikeseloojang Oahu järve ääres

Kuna juba mitu ööd on autos mööda saadetud, siis tekib loomulikult vajadus ka ennast pesta. Seega hostelist  pääsu pole. Ja tegelikult on vahelduseks ikka mõnus linade vahel ka magada. Enne järgmist suuremat linna jääb veel tee peale selline väike kohake nagu Omarama. Seal asuvad savi ja liiva segust kaljud, kus pesitseb lugematul hulgal linde.

Oamaru

Oamaru on umbes Võru suurune linnake, elanikke on seal umbes 13 tuhat. Kuid neil on seal isegi McDonalds ja KFC. Miks Võrus ei ole??

Tegemist on väga kena linnaga, siin tugevalt tunda Euroopa mõju, eriti just šoti mõju, kuid mitte nii tugevalt kui Dunedenis. Millegipärast tekkis kohe väga kodune tunne. Just arhitektuurilises mõttes. On lihtsalt sellised kohad, kus tunned sekundiga, et siin võiks isegi elada.

Siin linnas on 2 huvitavat asja: pingviinid ja Steampunk

Kõigepealt pingviinidest. Siin elab 2 kolooniat: sinised pingviinid ja kollaste silmadega pingviinid.

Sinised on väidetavalt maailma kõige väiksemad. Päeval neid eriti näha pole võimalik, kuna nad on avamerel. Kuid pimeduse hakul tulevad nad rannikule ja praegusel aastaajal tungivad isegi linna. Kuna neil on siin alalised pesitusalad, trotsivad nad igasuguseid ohte ja siblivad teid ületades põõsaste poole. Nad on väga arad ja kardavad inimesi, kuid õhtul pimedas on tegelikult neid väga äge vaadata. 

Linnas on mitmel pool ka liiklusmärgid a la ettevaatust, pingviinid ületavad sõiduteed.

Teiseks, siin viljeletakse alternatiivkunsti vormi (ulmevaldkonna ala žanr), mille nimeks Steampunk. Nii palju kui mina asjast aru sain, siis ehitatakse igasuguseid monstrumeid vanarauast ning enamjaolt peab asi olema seotud ka auru jõul liikuva masinavärgiga, kuid mitte alati. Linnas võib mitmel pool kohata huvitavaid taieseid.

Järgmine peatus Kuu

Keda huvitab rohkem siis: http://en.wikipedia.org/wiki/Steampunk

Moeraki Boulders

Korralikult välja puhanuna võis asuda teele järgmise sihtpunkti poole: Duneden

Tee peale jääb väike kohake nimega Moeraki, kus võib kohata ainulaadset nähtust: kivist rahnud rannaliival, peaaegu et sfäärid.

Neid on võimalik näha ainult mõõna ajal, kuna muul ajal on veega kaetud.

Kuigi väga palju juttu seekord blogisse ei saanud, loodan, et pildid kompenseerivad selle.

Hetkel olen Dunedenis ja veedan mõned päevad siin. Loodetavasti saan ka sellest kohast väikese ülevaate teha.