Welcome to the Blenheim City, where grass is yellow and the girls are ugly

Lõpuks ometi sai orjatöö viinamarjaistanduses otsa. Isegi bossidel oli hea meel, kuna üks ülemustest ütles konkreetselt, et ta vihkab viinamarju ja istandusi. Ta tegevat seda tööd ainult seepärast, et siin kandis muud tööd nagu pole??
Kui päris aus olla, siis kõiki sildu ma veel ei põletanud ja sai isegi tehtud väike suusõnaline lepe, et kui peaksin Marlborough kandis jälle olema maikuus, võtaksin ühendust, kuna siis hakkab pihta pruning. Ma ei teagi, mis selle töö nimi eesti keeles oleks. Mingi segu taimede harvendamisest, väätide selekteerimisest - mida alles jätta ja mida mitte. Nii palju siis lubadusest, et kunagi enam viinamarjaistanduses tööd ei tee :)
Kuid jah, ära iialgi ütle ei iialgi :P

Eelmine kord  mainisin, et hostelis oli kõik chill ja muhe. Aga mingi hetk tuli sinna nii palju rahvast, et asi hakkas häirivaks muutuma. Eriti käis pinda üks kanadalasest hipi - ilgelt habetunud jorss oli. Kõik esemed, mida ta oma elu jooksul oli suutnud kokku kraapida, olid eranditult igasuguste lillede ja herbide mustriga. Nii tema tekid, riided, kui isegi tema arvuti, millel ilutses järjekordne õieke. Ärge saage minust valesti aru - mul ei ole midagi lillelaste vastu, aga see vend oli ikka ehtne rott. "Kle, Marko, kas ma saaksin natuke suhkrut, soola? Ou, kle ma võtsin kapist su piima, ma loodan, et see oli okei. Kas ma saaksin kasutada seda ja seda ja seda..." , olid tavalised fraasid mida me pidime igapäevaselt taluma. Ja nii käis ta riburadapidi läbi kõik inimesed. See asi hakkas mingil hetkel kõigile pinda käima. Krt, mees, osta ise oma piim! Nagu for real! Kaua võib. 20 inimest saavad sellega hakkama ja tema, krt, ei saa. Ja ta käis tööl nagu me kõik, seega raha tal oli. Aga noh, ontlik eestlane nagu ma olen, ega ma midagi ei öelnud. Pärast lihtsalt koos sakslastega irvitasime tema üle. Nagu üks õige ida-eurooplane (oops, jällegi üks aegunud termin, mida ei tohiks vist kasutada). Mitte, et see tagaselja kiunumine oleks viisakas olnud. Aga noh, ta oli lihtsalt nii rott. Ma loodan kunagi normaalsemaid hipisid kohata. Oh jaa, ja üks asi veel. Ta päris Eesti kohta. Küsis väga tõsise näoga, et kas meil seal arvuteid ka on. WTF nagu?? Isegi Aafrikas on arvutid kusagil külakeskustes. Ta oli täiesti veendunud, et kuna me kuulusime Nõukogude Liitu, siis umbes et elekter on ainuke moodne asi, mis meil on. Kutt oli ikka väga kitsarinnaline ja piiratud maailmavaatega. Ma ei vaevunud talle isegi seletama, et Kanada ning enamus maailma jääb Eestist seljataha, kui teemaks tuleb infotehnoloogia. Siiamaani oli ainult mõelnud, et ameerikased võivad nii rumalad olla. Kuid vastupidi, meil oli hostelis üks ameeriklane Minnesota osariigist. Väga mõistlik inimene oli. Ta vaatas isegi mõnuga Family Guy'd ja ei tundnud end üldse puudutatuna, mis sest, et enamjaolt parodeeritakse seal just ameeriklasi endid. Nii, et hetke seisuga +1 USA-le ja -1 Kanadale.

Pilte ma väga palju ei teinud Blenheimis, kuid need vähesed, mis jäädvustatud, panen siia.

elutuba

1 dollari vaade

sakslased vaaritavad köögis

puhkeala, kus enamus inimesi pumpasid gunnarit :D

Kuna töö sai otsa, pidi hakkama plaani pidama. Tagasi Nelsonisse ega Motuekasse polnud mõtet minna, kuna sealgi mingit kindlat tööd polnud. Kiire kõne Kerttule, et äkki on midagi kuulnud ajutistest tööotsadest, aga ei midagi. 

Niisiis, jällegi hakkame maanteed põletama. Mis iseenesest on vahelduseks väga meeldiv tegevus. Aeg jälle edasi liikuda ja leida koht, kus rohi on rohelisem ja päike kollasem. Ja kus makstakse rohkem raha. Koopereerusin ühe sakslasega ja jõudsime otsusele, et põrutame lõunasse. Teeme väikese peatuse Kaikouras, kus ma hetkel seda postitust ka kirjutan ja siis edasi Christchurchi. Üritaks seal tööd leida ja kui mitte, siis edasi lõunasse. Eks aeg näitab. Siin lihtsalt ei ole mõtet pikalt ette planeerida. Spontaansus on hetkel IN.

Kaikouras pole jõudnud veel ringi vaadata, kuna alles jõudsin siia. Siin saab teha vaalade vaatlemist ja koos delfiinidega ujuda. Mis on minu jaoks muidugi välistatud, kuna eelmainitud tegevuste eest peab välja käima palju dollareid, mida mul ei ole. Ja üldse pole vaalad ja delfiinid hetkel minu prioriteet.

Aga hostel on seninähtuist parim. Meil on isegi oma bassein ja soojavee jaccuzzi (mullibassein??).

Internet on 4 dollarit/24h ja piiramatu andmemaht. Ning mis kõige tähtsam, meil on saun. Te ei kujuta ette, kui hea oli jälle üle mitme kuu saunas käia. Oleks veel üks külm Alexander ka rüüpamiseks olnud, siis oleks elu lill olnud.

Pilte on ainult üks. 

Bassein ja paremal all nurgas on näha ka jaccuuuuzziit

Püsige lainel. Ees on ärevad momendid. Kas ma leian uue töö? Või tuleb hoopis vahelduseks reisida? Kas leian õlle, mis maitseb paremini, kui eesti õlled? Kas kusagil hostelis võib saada tasuta wifit? Kõik need ja ülejäänud põletavad küsimused saavad vastuse järgmises blogi postituses...