Dunedin

Aeg jälle natuke kribada.
Dunedinis olen praeguseks viibinud juba... ma ei tea, mingi 3 nädalat vist. Ma ei plaaninud siia üldsegi nii kauaks jääda, kuid eks selles reisimise võlu seisnebki. Ei ole mõtet plaane teha, kui mingis kohas ikka väga meeldib ja end koduselt tunned, siis tuleb mõneks ajaks aeg maha võtta. Ja niikuinii olid mul viinamarjaistanduse rahad otsakorral, seega tuli hakata jälle elatist teenima.
Töö leidmine pole siin sugugi kerge, kuna siin on ka väga-väga palju tudengeid, kes on samuti huvitatud õpingute kõrvalt töötamisest. Dunedin pmst ongi nagu Tartu - suht väike linnake (umbes 110 tuhat elanikku), mis aga täitub sügisel-talvel tudengitega. Kohe esimesel päeval seadsin sammud järjekordsesse tööagentuuri, kus end kirja panin. Kord siis selline - iga hommik kontorisse ja siis selgub, kas on tööd või ei ole. Esimesel nädalal sain vist ca 20 tundi tööd, teisel 27 ja see nädal on kah juba 21 kirjas, aga peaks tulema lisa. Töö on vahel lihtne ning saab niisama kummi venitada, sest olgem ausad, paljud kiivid armastavad ka kummi venitada, eriti lihtsa töö tegijad. Samas vahel on tempo selline, et anna olla. Ma ei ole Eestis ka vist nii ropult tööd teinud, kui siin vahete-vahel.
Mida ma olen teinud? Mööblit tassinud kolimisfirmas, kalalaeval orjanud (senini mõtlesin, et viinamarjaistanduses oli sitt töö...), igasuguseid lammutustöid teinud ehitusfirmades ja viimasena sai asbesti sisaldavaid ehitusmaterjali ja prahti eemaldatud (kaitseülikondades, respiraatoriga kinnises umbses ruumis :D)
Ühesõnaga labane füüsiline töö. Normaalset tööd pole veel siiani leidnud.

Hostel, kus viibin, ei ole just kvaliteedilt parimate killast, kuid inimesed siin suurepärased. Nii töötajad kui külalised.
Esimene nädal oli siin muudkui pidu peo otsa, kuid nüüd on õnneks see seltskond maha rahunenud ja jälle tavapärasesse elurütmi naasenud. Kuna ma olen siin nüüdseks üks vanadest olijatest, on mulle langenud au ka paaril korral kontoritööd teha, st vastan kõnedele ja üritan garanteerida, et hostelis asjad sujuvalt laabuks.
Vastutasuks lubati paar päeva ilma rahata ööbida :)
Üldiselt mulle meeldib siinne õhkkond ja ma jääks hea meelega ka pikemaks ajaks, kuid samas - kui püsivat tööd ei leia, siis on ikka aeg edasi minna. Tuleb lihtsalt see õige moment ära tabada.

Rodrigo - väga lahe kutt Tšiilist, keda kohtasin juba Oamarus, aga tuli ka hiljem meie hostelisse Dunedinis
Lubasin talle kunagi külla minna

Dunedin ise on ka väga muhe linnake. See on veel euroopalikum kui Oamaru. Põhimõtteliselt kogu Dunedin on omal ajal rajatud täna sellele, et Otago maakonnas toimunud kullapalaviku tõttu vooris siia kokku tohutul hulgal õnneotsijad, kellest osad ka siin varanduse teenisid. Enamus tolleaegseid ehitis on püstitatud tänu kullarahadele.

Dunedini rongijaam, mis väidetavalt on üks enim pildistatumaid objekte Uus-Meremaal

Vaba aega on ka üksjagu olnud. Kui keegi peaks siia sattuma, siis kindlasti on külastamist väärt Otago muuseum, mida mina ühe päevaga läbida ei suutnud. Eriti huvitav on osakond, mis on täies mahus pühendatud Chch maavärinale ja annab aimu, kui tõsine tegelikult see kõik oli.

Nagu tavaks, olen ma ka siin jätkanud õllede degusteerimisega. Leidsin kohalikust alkopoest ühe Taani õlle, mis kohe nostalgiamõtted pähe tõi. Kas Eestis sellist asja enam müüakse? Mäletan, et kunagi aegade hämaruses oli see Eestis isegi joodav õlu. Ka siin pole ta väga laita.

Dunedini rand:

Good day for surfing

Dunedinis asub ka maailma kõige järsem tänav. Algul mõtlesime, et mis ta siis ära ei ole, kuid kohale jõudes poleks elu sees arvanud, et ühel tänaval võib nii lõbus olla ja saab igasuguseid lollusi teha, mida kaameraga jäädvustada.

Dunedinis omandavad inimesed võime gravitatsiooni eirata

Siis sai veel ära käidud Dunedini kõrgeimas punktis - kohas nimega Signal Hill, kus avanes päris muljetavaldav vaatepilt kogu linnale ja lahele.

Josh tahtis hirmsasti pildile jääda. Saadab tervitusi Eestisse

See peaks mingi huumoripilt olema vist

Ja lõpetuseks natuke Sirtsust. Hakkas teine streikima. Õnneks otsustas ta seda teha hosteli ees, mitte keset tihedat linnaliiklust. Nimelt siduritross puru, mis jällegi - tuleb välja, on tüüpviga sierradel. Kõige naljakam, või noh kurvem, on asjaolu, et uut trossi pole kusagilt väga saada. Isegi mitte Fordi esindusest mitte. Lõpuks ühe poe leidsin, kus lubati homseks asi kohale toimetada. Hetke seisuga olen juba nädal aega jalamees olnud ning parklas seisev auto on ka kriminaalse kontingendi tähelepanu äratanud. Nimelt olevat ühel hämaral õhtul mingi auto peatunud, kust olla kamp maoorisi välja hüpanud ja minu auto kallal asjatama hakanud. Õnneks olid osad hosteli inimesed seda pealt näinud ja kära teinud, mistõttu pätid kummide vilinal minema tõttasid.
Suure hirmuga viisin autost magamiskoti ja madratsi ning maki esipaneeli tuppa. Ega sealt midagi võtta ei ole, ja ära ka temaga ei saa sõita, kuna sidur ei funka, aga noh, sitt tunne ikka oleks, kui  mingid kollid lihtsalt lambist aknad sisse lööksid, leides, et see on kõigest vaese bäkkeri auto.

Rohkem nagu hetkel meelde ei tule. Kindlasti on mõningaid pisidetaile, mis esimese hooga pähe ei karanud, kuid jätame need siis mõneks teiseks korraks.