Te Ika-a-Maui

Just hiljuti pandi mõlemale saarele ametlikud maoori keelsed nimed. Ülalpool mainitu siis põhjasaare vastendiks.

Mitu kuud juba blogi unarusse jäetud. Vaat et juba häbi hakkab. Nüüd siis kompensatsiooniks kohe pikem postitus.

Wanakas töö veel otsa ei saanud, kuid otsustasin varem lahkuda, et ka Põhjasaart külastada.

Kogu maja sai hoolega küüritud ja muru niidetud, nii et 4nda oktoobri hommikuks oli kõik valmis üleandmiseks.

Peale mida sai kohe suund võetud Marahau poole, et Kerttu ja kogu tema elamine sinna tagasi toimetada.

Sierra oli kraamist nii pungil - minu asju oli seal vast ainult üks neljandik :)

Mõned valitud pildid veel Wanakast, mis talve jooksul sai siin klõpsitud:

Varakult oli juba teada, et üks mäekuru läbivaist teedest - Haast Paas - on juba pikemat aega olnud vahelduva eduga suletud - mudalihete ja kivivaringute tõttu.

Kiire kõne maanteeinfosse kinnitas, et hetkel on tee avatud ja reis läänerannikut pidi põhja poole võib alata.

Aga kus sa sellega - peale kahte tundi sõitu jõudsime teesuluni - ca 20 minutit tagasi oli just toimunud uus varing. Fakk. Jällegi pea 2 tundi sõitu tagasi Wanakasse ja siis suurema ringiga põhja poole. Põhimõtteliselt idarannikule Christchurchi lähedale välja ja siis mööda Arthuri mäekuru üle "alpide" läänerannikule. Mis iseenesest polnudki kõige hullem variant, sest see tee oligi veel viimane must-do listis. Nii et win-win situation tegelikult.

Arturi kuru ise oli kahtlemata väärt sõiduelamus – siinkohal ka mõned klõpsud vaatamisväärsustest.

Esimene peatus teel - Castle Hill station

Teine peatus - Otira viadukt, ehitati 90ndatel. Siin esineb tihti maalihkeid ja kivivaringuid, seega oli vaja lahendust, et teed lahti hoida.

Tüüpiline Arturi kuru vaade

Otira viadukt

Kõrgmäestikus elavad ka haruldased papagoid - ametliku nimega kea bird.
Tegemist on väga intelligentsete lindudega, kes ei jäta kasutamata võimalust midagi pihta panna - olgu selleks siis toiduraasuke või mingi suvaline ese, mis on järelvalveta jäetud. Oma tugevate nokkadega võivad nad vabalt lahti kiskuda autouste kummitihendid jm asjad mis niiöelda "tilbendavad" ja äratavad neis uudishimu.
Suusakuurortides olevat tavaline, et lahtijäetud ustega autos käivad need linnud röövretkel. Ja see hääl, mis nad nokkade vahelt välja lasevad - see on selline kräunuv ving.

Kerttul õnnestus ühte isegi friikartulitega sööta.
Making new friends :)

Õhtuks olime pärast pikka ratastel veedetud päeva lõpuks Marahaus. Pühapäeva võtsime vabaks ja lebotasime niisama, et lihtsalt sõiduväsimust puhata. Esmaspäeval sai Doyle väike päramootoriga paat Sierrale taha konksu otsa haagitud ja läksime lahele kalale. Eesmärk oli boiling spot’e leida ehk siis otsisime kohti, kus kalaparv pinna  lähedale tõusis ja palju veemulle ning linnuparvi näha oli. Paadis oli kokku neli õnge, mis kõik korraga kasutuses. Niipea kui kalaparvest läbi traalisime, hakkas pidu pihta. Kaotasime nii mõnegi konksu koos peibutisega, sest osad kalad olid ilmselgelt liiga suured ja rasked. Mõnel korral katkes tamiilgi. Kerttu püüdis kinni isegi ühe väikese haikala. Mingi aeg hakkas mingi purikas paati ka kergelt sikutama ja vedama – vilksas teine korraks veepinna lähedalgi, enne kui ära pääses – tegemist oli ühe päris korraliku haiga. Erinevate arvamuste kohaselt kuni 1 – 1.2 m pikkuse isendiga. Aga see väike hai, mille Kerttu kinni püüdis, maitses nagu ahven :) 

Kapten vol 1

Päeva saak

Hoidsin paati õigel kursil - ühegi kivi otsa ei sõitnud

Doyle teeb haile ajuoperatsiooni

Algaja õnn, ma ütlen

Kuna Sierra pole seniajani müügiks läinud, tuli vastu võtta otsus, kas põrutada viimasega põhjasaarele või jätta Kerttule. Liisk langes viimase kasuks, kuna praamisõit autoga oleks olnud mega kirves hinna poolest ning kuna autol pole siiamaani veel ülevaatust, et viitsinud sellega tihedamalt asustatud kohtadesse reisima hakata. Auto on müügis edasi, võib-olla õnnestub odava raha eest ära müüa. Senikaua las Kerttu kasutab seda Marahaus.

Järgmise päeva hommikul sai siis suund Nelsoni poole võetud – Doyle autoga läksime. Ta ületas veel kiirust ka ja sai Motuekas trahvi politsei käest. Siis tanklas jättis tuled peale – tal mingi kala elektrisüsteemis – ja aku minutiga tühi. Tuli siis masinat käima lükata. Mõtlesin, et mis veel võib p***e minna, sest vaja oli ju Nelsonisse bussile jõuda. Aga ei juhtunud midagi põnevat enam.

Nelsonis siis hüvastijätt õekesega ja ilmatuma igav bussisõit Pictonisse võis alata. Ilm hakkas järjest kehvemaks minema – päikest polnud praktiliselt lootust nähagi.

Ka palju kiidetud praamisõit Cooki väina mööda osutus minu jaoks küllaltki igavaks.

Wellingtoni jõudes muudkui kallas taevast edasi. Minu eesmärk oli koheselt end ja oma seljakotte läbi vihma lähima hostelini toimetada, et siis edasisi plaane pidada.

Wellington mulle tegelikult kokkuvõttes erilist muljet ei avaldanud – umbes sarnane suurlinn nagu Auckland. Linn nagu linn ikka. Kokku veetsin seal 3 ööd. Ära sai külastatud kohustuslik rahvusmuuseum Te Papa, mis oli vaieldamatult üks parimaid muuseumi külastusi elus. Äramainimist vääriks siinkohal eksponaadiks olev hiidkalmaar, mis olevat ainuke omalaadne avalikkusele väljapandud näidis maailmas.

Külastatud sai ka Uus-Meremaa parlamendihoonet, kus sai tehtud giidiga ringkäik. Üllataval kombel teadis giid nii mõndagi baltimaade lähiajaloost ning pidas millegipärast vajalikuks teisi ringkäigul viibivaid (peamiselt kiivid ja britid) inimesi Eestist lühidalt informeerida. Ringkäik ise oli huvitav, eriliseks teeb asjalolu, et taastatud parlamendihoone istub umbes neljasajal kummi- ja terase segust vundamendi isolaatoril, mis peaks teda kaitsma võimaliku maavärina eest. Pilte sees teha ei tohtinud.

Wellingtoni raudteehoone

Parlamendihoonete kompleks - rahvakeeli mesilastaru (beehive)

Parlamendi hoone raamatukogu

Te Papa - rahvusmuuseum Wellingtonis

Allolevatel piltidel on näha puutetundlikku põrandat mõlema saare kujutisega. Kui astud suvalise regiooni peal, siis kuvatakse pilte ja infot selle regiooni kohta kõrvalasuvatel seintel.

Hiidkalmaar

maooride üks merealustest

Tehtud alu plekkpurkidest

Town square

Kuna põhjasaarel oli ka liikumisvahendit vaja, siis oli vaja otsida kõige odavam rendiauto. Kõige odavamaks osutus ühe rendifirma pakett „el cheapo”, millega sai kaasa 2006 a Daihatsu Sirioni.

Kui nüüd aus olla siis isegi 16 aastat vanem sierra annab Daihatsule silmad ette nii juhitavuse, mugavuse, kui ka maanteemüra poolest. Eriti hull on selle kastikujulise autoga sõita siis, kui puhub tugev külgtuul. Oh seda roolimisrõõmu! Ja kütet võtab ka raip esialgse arvutuse kohaselt 7 l sajale, mis jääb jälle sierrale alla (6-6.5 l sajale). Kui nüüd tunnistada, siis oli isegi kahju sierrat Marahausse jätta, oleks temaga hea meelega põhjasaarel vuranud.

Wellingtonist väljasaamine oli omaette ooper. Siin linnas pole absoluutselt viitasid ning südalinna tänavaterägastikus pole ka mingit loogikat. Mul kulus mingi tunnike, et linnast välja saada. Ja Wellington pole nüüd teab mis suur linn.

Edasi suund Wanganui poole. Kuna ilm ikka nutune, siis lihtsalt kohe hostelisse puhkama. Kohe tuli meelde, miks hostelis tore elada pole. Sakslaste kontsentratsioon on liiga suur.

Wanganuist suund Egmonti/Taranaki mäe poole, mida kahjuks ei õnnestunud näha, kuna oli udu sisse mähitud. Kohalikust infopunktist kamaluga brošüüre haaratud, panin mööda Surfi maanteed nr 45 ajama, mis kulgeb kaarega ümber Egmonti mäe. Siin asuvad ühed parimad surfirannad Uus-Meremaal ja on paljudele surfihipidele mekaks.

DDDaihatsu :D :D :D

Üks rand New Plymouthi külje all

Kitesurfing

Pealelõunaks jõudsin New Plymouthisse, kuna see tundus üsna argine linn olevat, siis panin kohe edasi Tongariro rahvuspargi poole, lootuses matkarada läbida kui ilm paraneb.

Sõit ise oli paras ooper läbi võpsiku, mis tagantjärele avastades kandis nime Forgotten Highway ehk siis Unustatud maantee.

Vahepeal läks asfalt üle kitsaks kruusateeks, kus mitmel pool olid teele puud langenud ja kivi varingud. Päris tihti leidsin end mõtlemast, kas pean mingi aeg otsa ringi keerama ja tagasi minema või saab ikka terve nahaga läbi. Sain. Aga nagu ma arvasin, siis sellised kahtlased teed paljastavad teinekord päris hulgi vaatamisväärsusi, nii et hiljem saad öelda: "totally worth it."

Tüüpiline põhjasaare maastik

Tongariro rahvuspargi külasse jõudsin päris hilja õhtul pimedas ja otsisin kohe esimese hosteli, kus bookisin ära ka bussi kurikuulsale Tongariro mäe ületus rajale. Kuid järgmise päeva hommikul jäeti trip ära, sest ilmastiku olud üleval mäe peal olid matkamiseks pehmelt öeldes ebasobivad, kui mitte isegi öelda et inimvaenulikud. Egas midagi, kuna ilmateada ei luba ka lähipäevadeks midagi paremat, siis sai suund edasi võetud Taupo peale. Tuleb seda rada läbida hiljem. Näiteks järgmine nädal.

Taupo

Kah väike unine linnake. Aga oh kui palju teha.

Huka juga

Kuu kraatrid on iseenesest väike aktiivne geotermaal-ala, kust paiskub mitmetest maapinna aukudest auru välja. Ninasõõrmed on pidevalt täidetud väävli haisuga. Kõiges on süüdi Vaikse ookeani laam, mis tungib vaikselt Austraalia laama alla.

Päeva naelaks kujunes külastus Orakei Korako geotermaal parki. Tegemist on nii eraldatud kohaga, et üle järve tuleb teha väike paadireis, et sinna ligi pääseda. Pildid räägivad enda eest.

Järgmise päeva pärastlõunal sai veel käidud Waikato jõe kärestikel lõbusõitu tegemas.
Allpool oleval jetboat'il on V8 mootor aiste vahel ja sellega mööda jõge kruiisida on puhas nauding.

Fotoshoot enne sõitu

Pole vist vaja mainidagi, et soeng oli viis pluss pärast sellist kihutamist :)


Ning lõpetuseks üks tsitaat, mis mulle väga meeldima hakkas. Pärineb hosteli seinalt, kus hetkel viibin (autor teadmata):

“people will forget what you said, people will forget what you did, but people will never forget how you made them feel.”