Esimene kokkuvõttev postitus

04.nov

Tahaksin alustada sellest, et Lux Expressi bussides pole mingit lux-faktorit ollagi. Noh, et lihtsalt teadmiseks.
Haises täpselt samamoodi nagu vana Sebe buss ning jalaruumi polnud ollagi, kuigi väidetavalt peaks olema ülimugav buss reisimiseks...

Riia lennujaamas ei toimunud absoluutselt midagi märkimisväärset, välja arvatud väga-väga suur kamp vene turiste, kes kõik tahtsid ühel ja samal ajal oma Sharm el Sheikhi reisi jaoks pagasit ära anda. Mille tõttu mina pidin rohkem ootama :(

3 tundi hiljem olin juba Istanbulis ja Adem, nagu ta ka lubas, oli lennujaamas vastas. Võtsime takso ja kimasime läbi kohutava liiklusvoo tema kodu poole. Ma ei hakka parem siinkohal pikemalt rääkimagi, kuidas Istanbuli liiklus mõjub Põhja-Euroopast tulnud tsiviliseeritud valgele inimesele. Kuid lühidalt: jumala okei on lambi hektel rida vahetada ning lihtsalt jõuga nina teise ritta pressida, ilma et suunda näitaks. Autode pikivahe on minimaalne, et jumala eest keegi vahele ei saaks pressida. Ja kui sa iga 10 sekundi tagant signaali ei kasuta, siis oled ilmselgelt sa välismaalt. Taksojuhtide arust on ka täiesti normaalne keset tihedat liiklust kinni pidada ja klient peale võtta, nende järgi oodata ja igasuguseid muid selgusetuid manöövreid teha. Jalakäijatest nii palju, et kui tekib tahtmine teed ületada, siis tehakse seda tavaliselt seal, kus jumal juhatab ehk autode vahel tuima näoga patseerides. Tõele au andes, siis harrastasime sedasorti tegevust õhtu jooksul isegi korduvalt ja ma hakkasin sellega juba isegi harjuma.

Adem, minu CS host Istanbulis, oli väga lahe ja vahva sell. Tundub, et kohalikud türklased on tõesti enamuses väga sõbralikud ja abivalmid, mitte nagu mujale Euroopasse sisse rännanud immigrandid.
Kotid ja tavaar Ademi korterisse maha visatud, ruttasime kohe metroojaama, et linna peal väike tuur teha.
See tuur kestis põhimõtteliselt südaööni välja, mille jooksul sain kustumatuid muljeid Istanbuli eluolust ja inimestest. Istanbul on ikka nii tohutu. Me seiklesime kõigest Euroopa poolel ja Aasia poolele ei jõudnudki...
Põhimõtteliselt pidi olema mingist kohast mõõdetuna Istanbuli pikkuseks pea 100 km - kõik tänavavõrgustik.
Mis poleks ka mingi ime, kuna kohalike andmetel resideerub siin ca 15 miljonit inimest. Külastasime ka mõnda mošeed ning  turgu, kus ostsin mõned kingid Kerttu jaoks. Adem kohe hakkas kauplema ja hind langes umbes 50%. Sitt päev oli müüjale, ei saanudki rumalat valget haneks tõmmata :)

05.nov

Hommikult läksime koos Ademiga lennujaama, kuna tal endal ka oli mingi kodumaine lend vaja töö asjus ette võtta. Hüvastijätt ning lubadus tagasi Istanbuli tulla antud, algas teekonna kõige pikem ja väsitavam osa: edasi  Kuala Lumpuri ja siis juba Aucklandi. Lennukis sattus minu kõrvale kohe lõbusas tujus inglise keelt purssiv türklane, kes ülla-ülla oli ka teel Uus-Meremaale. Pidi töötama kokana Rotoruas ja juba 13 aastat. Huvitav, kuidas ta küll nii kehvasti inglise keelt rääkis?

Siin ka mõned pildid, mis sai klõpsitud Istanbulis:

Koos CS hostiga

06.nov

Lend Kuala Lumpuri kulges viperusteta, kuid sealt edasi juba mitte. Kõige pealt lükati meie lendu tunni jagu edasi, kuid hiljem selgus, et meie Boeing keeldub hoopis koostööd tegemast ning pidime ootama, et uut lennukit saada. Rattad saime maast õhku lubatust 4 tundi hiljem. Pärast muidugi kõik vabandasid ette ja taha, aga noh, mis teha - tegijal juhtub... Üldiselt ei saa Malaysia Air teenenduse kohta midagi halba öelda, süüa sai 3-4 korda, millest 2 korda olid vähemalt soojad toidud. Kui lennukis sõba silmale saada ei õnnestunud, oli võimalik meelt lahutada mitmesuguste filmide ja show'de vaatamisega. Isegi viimane bätmänni film oli neil valikus :D

07.nov

Kolmveerand neli hommikul kohaliku aja järgi maandusime Aucklandis. Paljukardetud passikontroll ja biosecurity check kulges ilma ühegi probleemita. Keegi isegi ei küsinud, kust ma tulen, miks ma tulen siia, kas mul on piisavalt raha, kas mul on reisikindlustus jne. Lihtsalt kiire pilk passi, tempel ja voila. Ei tea, kas aitas EU pass või olin lihtsalt nii ontliku näoga. Biosecurity juures deklareerisin kõigest mõned šokolaadid ja unustasin mainida, et mul on ka miskit alkoholi ja pagaritooteid kotis, aga x-ray skännis keegi midagi ei kobisenud ja olingi ametlikult Uus-Meremaal. Ja neid plätusid, mida ma nii hoolikalt küürisin, et ikka puhtad jalanõud oleks hapra NZ ökokliima jaoks, ei tahtnud ka keegi näha. Eriti tore.

Ka Aucklandis oli lennujaamas minu host mulle vastu tulnud, kuigi ma olin varem korduvalt toonitanud, et pole vaja. Nimelt on lennujaamast kesklinna ka väga hea bussiliiklus. Sõit läbi öise Aucklandi kulges üpris kähku ja läksime magama ning otsustasime jutud jätta homseks, kuna kell oli ikka päris palju. Enne kui magama heitsin, sain veel Joni korteri rõdult väga hingematva vaate osalieks öisele Aucklandi CBD-le ja sadamale. Muidugi kogu see emotsioon pole kätte saadav selle odava kräpp fotokaga, mille suutsin endale reisiks kaasa kaubelda.

Vaade öisele Aucklandi CBD-le

Tegin mingi 3 tundi sliipi ja kuna ülejäänud rahvas niikuinii hakkas üles kobima, siis pidin ise ka kargu alla ajama. Mitte et mul selle vastu midagi olnuks, sest kummalisel kombel mingit väsimust polnud, aga eks ma olin lennukis kõvasti lõõska ka lasknud. Hommikune vaade rõdult tundus isegi veel vapustavam.

Päeva jooksul kolasin südalinnas ringi ja imetlesin taevasse kõrguvaid hooneid. Auckland on kuidagi nii euroopalik, samas on tunda siin ka mingit polüneesia hõngu.
Mida tarka ma veel esimese päeva jooksul tegin? Kiwibank sai minu uueks finantsteenusepakkujaks, kus oman kohalikku kontot ja deeberkaarti. IRD ehk käibemaksukohuslase numbri taotluse andsin ka sisse.
Peale passi taheti veel näha teist dokumenti,milleks kõlbasid eesti juhiload, küll aga pidin laskma need notariaalselt tõlkida inglise keelde. Eriti vahva, mõne näruse rea tõlkimise eest küsiti 58 dollarit :(

Õhtu poole ööbimiskohta tagasi jõudes oli mind ees ootav kirju rahvusvaheline seltskond juba mõnda aega tiksunud ja poolvägisi veeti mindki kohalikule CS miitingule. Nii et minu esimene päev Aucklandis lõppes pubis õlleklaasi taga, mis, nagu selgub on siin üüratult kallis ja mitte ka just kõige maitsvam kesvamärjuke.
0,33L Heinekeni eest tuleb välja käia 5 taala. Kui üleüldiselt hindadest rääkida, siis on siin toit kõvasti kallim, kohati isegi 2x kallim, mobiilside ja internet on eestlase jaoks üle mõistuse kallid, minu jaoks isegi kosmilised numbrid. Ainult et bensiin on natuke odavam, jäädes nii 1,3 eur kanti liitri eest. Diisel on kõigest ca 80 eurosenti, aga masuudipressidele lisandub teemaks, nii et teeb umbes sama välja.

Mõned vaated Aucklandile:

08.nov

Hommikul avanes aknast välja vaadates selline vaatepilt:

Hetkel peatun korteris täpselt selle sõjalaeva kohal, 5ndal korrusel

Austraallased olid tulnud Aucklandi vallutama. Just kidding. Tegelt niisama töllerdasid siin, tulid oma prügi siia maha panema. Haah.

Joni ehk meie võõrustaja juures ööbib üldse üks väga suur ja kirev seltskond. Jon, kes on ise ka aastaid ringi rännanud ning elanud pikalt USA-s ja Hispaanias, teab täpselt, mis tunne on olla meiesuguste nahas, kes saabuvad võõrasse riiki ringi rändama. Ta on lihtsalt super cool ja nagu ta ise ütleb: "Mulle meeldib, kui maja on rahvast täis". Hetkel on majas veel 2 sakslast, üks šotlane ja üks prantslane.


09.nov

Üleüldse olen viimased paar päeva tegelenud aktiivselt tööotsingutega, millega tuleb kindlasti jätkata ka järgmisel nädalal. Olen saatnud laiali kümneid CV-sid ning kulutanud mitmete kesklinnas asuvate värbamisagentuuride kontoriuksi. Siiani edutult. Ainuke lohutus on see, et siin on kevadiselt mõnusalt soe ja päikseline. Temperatuurid küündivad päeva jooksul sinna pluss kahekümne kanti :)  Kui nii mõelda, siis läheb küll nägu kohe naerule, mõeldes, mis suusailm Eestis üsna pea tulemas on...

Täna sain kokku ka Kerttuga, kes tuli Aucklandi, et saaksin talle pidulikult kingitused üle anda. Kõige rohkem elevust valmistasid teadagi Kalevi šokolaad ja kommid. Ära sai veel jagatud nänni Istanbulist ja kingitused vanaemalt ja emalt. Kerttu palus kõiki ka tervitada. Meil oli ainult paar tundi aega muljetada, sest tal oli kohe kohe lend Nelsonisse, kust ta läheb edasi oma uude töökohta. Lubasin teda niipea kui võimalik uuesti külastada.

Mõned pildid siis eriti vanaema ja ema meeleheaks:

10.nov

Kuna laupäeval kõik puhkavad, ei jäänud minulgi muud üle. Viskan üles mõned pildid, mis sai klõpsitud sadamas, kui seal koos teiste couchsurferitega ringi jalutasime. Mingit erilist juttu pole mõtet siia lisada, kuna üks pilt ütleb niikuinii rohkem kui tuhat sõna!

Selliseid on terve sadam täis

11.nov

Pühapäev. Joni kohviveskil tuli mingi häda manu. Mehaaniline taimer enam ei töötanud. Tahtis teise ära visata. No ma siis ütlesin, et oota, viskan pilgu peale. Noh, mul läks kõigest 3 tundi ja palju kulutatud närvirakke, aga asja temast sai. Pärast veski algosadeks lammutamist ja tagasi kokkupanemist olid kõik üllatunud, et asi veel edasi töötab. Jon oli juba valmis uut minema ostma. Et mis mõttes uut nagu? Back in Estonia we fix shit like that. Sellega ma vist skoorisin kõvasti plusspunkte :)
Meiega on vahepeal liitunud üks jaapanlasest diivanisurfar, kes tegi õhtusöögiks ülimaitsva pasta roa. Kirsiks tordi peal oli veel minu küpsetatud šokolaadikook. Oli tore päev. Kahju, et ainult Mount Edenile ei jõudnud.
Kuuldavasti avaneb sealt linnale suurepärane vaade. Aga noh, eks veel jõuab.

12.nov

Sai jälle mõnes tööagentuuris käidud. Homseks on ka üks intervjuu kokku lepitud.