Jõulud ja pidulik uue aasta vastuvõtt

Ja ongi aeg käes 2014. aasta esimeseks ametlikuks postiks.

Alustaks siis möödunud aasta jõuludega. Vihmaste jõuludega, kui päris täpne olla.

Meil oli juba eelnevalt kavandatud väike koosviibimine Maroubra rannas, kuid ilmataat mängis vingerpussi ning meil tuli rannas asuva paviljoni all jõulupühi tähistada. Eelnevalt oli kokku lepitud, et igaüks võtab kaasa või küpsetab midagi kodumaist - õnneks on Sydneys verivorst isegi saadaval. Selleks tuli minna Bondi linnaossa asuvasse poodi nimega Russkii Deli, kus vene vankad bisnisit teevad. Kui aus olla, siis nende verivorsi mekk polnud päris see, mida oodanuks - aga teistele ettekujutuse andmiseks, kuidas eesti jõulutoit maitseb, käras küll. Eelnevalt olin käinud ka Sydney Eesti Majas jõululaadal, kust sai osta Salvesti prae hapukapsast ja hapukurki. Kogu tavaari vedasin siis randa kaasa. Ahjaa, Saku Originaali sai ka juua üle aasta - kuigi Originaal pole kunagi minu lemmik olnud, siis kohalikust toodangust on eesti õlu ikka mitmeid kordi üle... Ja siis Kalevi Ekstra küpsiseid sai ostetud. Kuradi nostalgia tuli peale kohe.

Kui rannas verivorsti ning hapukapsa degusteerimiseks läks, siis kiitsid kõik takka, et päris hea asi kohe teine - kuid inimeste nägusid jälgides võis välja lugeda, et enamus soovis lihtsalt oma avaldustega poliitiliselt korrektseks jääda :) Eriti veel siis, kui ma mainisin, mis koostisosi vorsti tegemisel kasutatakse. Hahaa, see hetk oli hindamatu, mille jäädvustasin mällu igaveseks.

Peale eestimaise sai veel mekkida vietnami, itaalia ning ma arvan ka, et šveitsi hõrgutisi, kuid viimases pole päris kindel. 

Leia pildilt eestimaine

Lisaks jõulutoidule sai tehtud üksteisele ka taskukohased kingitused. Loosiõnn oli eriti helge sel päeva minule:   sain kõige suurema kingi omanikuks, mis oli väga stiilselt ajalehtedesse pakitud. Tegemist eriti über pro rannavõrkpalliga - rannas juba igav ei hakka.

Kuigi allolevalt pildilt võib paista, et tegu on bomšikute seltskonnaga, siis võin teile käsi südamel kinnitada, et see nii ei ole. Meil lihtsalt polnud viisakamat kohta, kus jõulupühasid mööda saata.

Rahvusvaheline seltskond - ühele pildile on õnnestunud jääda austraallasel, vietnamlasel, šveitslasel, kolmel itaallasel, eestlasel ja brasiillasel. Kuidas me kõik erinevatel aegadel kohtusime, et saatuse tahtel jõulud koos veeta, on juba omaette pikem lugu, mille jätaksin mõneks teiseks korraks.

Jõulud möödas ning peakesed ravitud, oli aega vana aastaga hüvasti jätta ja uus ning parem täiustatud versioon vastu võtta.Viimastel päevadel valitses Sydney õhus särin - kogu seltskond tunnetas, kuidas uus versioon tõotab tulla varasemast parem ning rohkete ennenägematute lisadega, mis avavad paljude jaoks uusi aknaid ja uksi. Kerge ootusärevus valdas ka minu meeli, sest iga neiu ja nolk muudkui vatras, et Sydney ilutulestik on üks maailma parimaid. Võta nüüd kinni.

Hämaruse saabudes voolab tänavatele järjest rohkem rahvast, kes hoolimata rohketest politseipatrullide kohalolust salamisi alkohoolseid jooke püüavad manustada. Ka meie leidsime ühe vaiksema kõrvaltänava, kus varasemalt soetatud Victoria Bitteri õlut (loe Vomit Bomb - kohalike järgi) libistada, et ikka õiget meeleolu luua, noh. Julgemad, kes otsustasid juua otse politseionu silme all, pidid leppima oma veinipakikeste konfiskeerimisega.

Aastavahetuseks olime otsustanud minna Põhja-Sydneysse, kus avanes vaade Harbouri sillale ja ooperimajale. Rahvast tungles igal pool ja väikeses pargis istuti üksteise kõrval koos nagu silgud pütis. Mida kõike inimesed ei tee, et näha 10-15 minuti pikkust tulešõud. Kusjuures osad inimesed olid tulnud kohale juba hommikul ja keskpäeval, et endale parem koht kindlustada.

Sigin sagin tänavatel

 Ja südaööl läks põrgu lahti. Siin valik paremini õnnestunud piltidest, mis pimedas ja käe otsast tulistatuna on ainukesed, mis vähegi kriitikat kannatavat. Ülejäänud pildid olid lihtsalt aku ja katiku kulutamine.

Vaade Darling Harbour'ile pärast ilutulestikku. Selleks korraks on kõik läbi.

Vaikus pärast tormi

Natuke infot ka tööotsingutest. Pole teised õieti vilja kandnud siin. Seega ainuõige otsus, mis tuli vastu võtta - Sydneyst nelja tuule poole tõmmata. Aga noh kaua sa ikka bussi või rongiga, kotid seljas, rändad. Autoost oli paratamatus.
Uuritud-puuritud sai igasuguseid $1000 hinnajärgus autosid, aga kui aus olla, siis oli iga üks kui viimanegi neist rambe - sellist küll endale ligi ei julgeks võtta ja Austraalias mitme tuhande km pikkuseid trippe tegema hakata. Nii et ei jäänud muud üle, kui limiiti tõsta ja midagi natuke kobedamat vaadata.
Ära võetud sai selline isend:
Ford Falcon 1998, sedaan, 4.0L ridakuus, ATM. Kokkusattumus või ma ei teagi, aga jälle Ford noh...
Tegemist kohaliku toodanguga ja arvamused jagunevad kahte lehte: täielik p*sk vs hea odavate ülalpidamiskuludega töökindel auto. Jupid on ju laialt saadaval. Mitte nagu Uus-Meremaal, kus pidin Sierrale juppe Inglismaalt läbi ebay tellima.
Ise olen ostuga rahul - maksis pisut rohkem, kui esialgu plaanisin, kuid selle eest on autol 10kuu pikkune kehtiv kindlustus ja ülevaatus (mis pole just NSW osariigis kõige odavam) ning paar kuud tagasi ülevaatuse tarbeks välja vahetatud osad nagu pidurikettad ja täispikkuses uus summuti. Suure sedaani kohta käitub auto ootuspäraselt st sõita on mugav, automaatkast toimetab rahuldavalt, suure mootori kohta on jõudu küll, eriti just madalatel pööretel. Kirsiks tordil on LPG seade - kui nüüd aus olla, siis ilma selleta poleks nii suure mootoriga masinaid vaadanudki. Bensiini hind siin hetkel 1 eur kandis ja autogaas maksab olenevalt kohast 0,5 - 0,6 eur liitri kohta.
Nii et kokkuvõttes arvan, et pole väga paha diil, et mugavalt punktist A punkti B kulgeda.

LPG

Homme varahommikul kell 6 stardin Queenslandi osariigi poole, sihtkohaks Brisbane. Loodetavasti väldin varajastel hommikutundidel liiklusummikuid ja saab Sydneyst kiiremini välja.

Ah jaa, head uut aastat kõigile!

Sydney ja Blue Mountains

Austraalia algas minu jaoks kohe väga huvitavalt.

Pärast lennujaamast lahkumist (rongiga poolel teel linna poole) avastasin, et laptopi kotti nagu pole kuskil.

Koheselt tekkis paanika, sest olin ka veel passi jätnud sinna kotti. Ei no tore – seda jama nüüd vaja oli.

Kesklinna peatuses ning ähmi täis pöördusin koheselt putkas oleva konduktori poole, kes

lennujaama helistas ja palus uurida, ega keegi minu asju leidnud pole. Peale viit minutit tuli vastus: esialgu pole midagi leitud, mingu ma tagasi lennujaama. Hüppasin kähku rongi peale ja põrutasin tagasi, et enne sulgemisaega kadunud asjade osakonda jõuda.

Ja oh üllatust – tolliametnikud olidki leidnud minu laptopikoti koos selle sisuga, aga olid passi ära võtnud.

Seega pidin enne leidma need inimesed, kelle käes oli minu pass, et saaksin enda laptopi kadunud asjade hulgast kätte.

Kogu see toiming võttis julgesti oma tunni, aga õnneks lõppes kõik minu jaoks hästi – sain oma asjad tagasi.

Passi kaotamine oleks siinseid asjaajamisi tunduvalt raskendanud kui mitte osaliselt võimatuks teinud.

Ausalt öeldes ei kujutagi ette, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Kott kaalub koos kodinatega oma 5 kilo. Kuidas saab hajameelsusest sellise koti maha unustada? Ei tea. Kunagi varem pole minuga midagi sellist juhtunud...

Ebamugavused jätkusid aga südalinnas. Pea 2-3 tundi erinevate hostelite uste koputamisel ei andnud loodetud tulemust. Selgus, et Sydneys ongi kõik kohad suht tihti täis ja lisaks oli veel ka mingi suuremat sorti üritus toimumas, mis suurendas tormijooksu vooditele veelgi. Kui seda oleks teadnud, oleks Fidžil olles midagi ette broneerinud.

Hotelli ka ei saanud endale lubada – hinnad algasid nii 200 aud/öö. Samas kõigi oma kompsudega poleks tahtnud ööd ka tänaval veeta. Aga seal kus häda kõige suurem, tuleb ikka juhus appi. Viibisin parajasti ühes hosteli fuajees, kui sisse astus üks tegelinski, kes pidi koheselt Sydneyst ära lendama ja tühistas oma reserveeringu. Kuna olin hetkel ainuke järjekorras, siis haarasin õlekõrrest ja võtsin saadaolevad kaks ööd endale. Peale seda jäid veel ainult kaks ööd nädalavahetusel, mis oleksid ka tõenäoliselt problemaatiliseks osutuda, aga õnneks sain öömajale ühe kohaliku juures (kohaliku interneti kuulutuste lehe kaudu).

Igatahes sebimist ja helistamist oli palju ning tõenäoliselt tuleb seda veel ja veel, kuna ka jõulud on lähenemas ning linnas on kiiremad ajad.

Hetkel kaalun üsnagi tõsiselt Sydneyst lahkumist.

Sydney Tower

Skyline

Sydney ooperimaja

Kes pole ooperimaja juures käinud, see pole Sydney't näinud

Harbour Bridge

Jõulud....

Kui tavaliselt ostetakse sellisest automaadist Coke või Sprite, siis Sydneys saab ka plätusid. Üldiselt mugav teenus. Ei pea kuskil järjekorras seisma...

Mingi aeg pidin kolima Bondi linnaossa, kus sai odavama hosteli. 

Bondi rand on Austraalias ikooni staatuses ja üks populaarseimaid surfirandu.

Bondi Beach

Sai tehtud Coastal walk ja jalutatud mööda rannikut natuke:

Surfareid leiab siin igal sammul

Tagasi Sydney südalinnas, otsustasin külastada ka linna kõrgeimat hoonet - teletorni.
Mõned vaated ülalt pilvelõhkujatele:

St Mary kirik

St Mary kirik vol 2

Kuna taskukohase majutuse leidmisega on jõulude eel natuke kehvasti, tuli suund võtta linnast välja.

Rongiga 2 tundi sõitu ja olin kohas nimega Blue Mountains rahvuspark. Siniste mägede rahvuspargiks kutsutakse teda sellepärast, et all orus kasvavad eukalüptipuud eritavad "gaase", mis annavad ümbruskonnale sinaka vine. Ning tegelikult pole tegu mägedega, vaid kokkuvarisenud platooga, mida on sadu miljoneid aastaid tagasi uuristanud suured jõed.

Siin asub selline väike linnake Katoomba, mis on väga sobiv baaspunkt rahvuspargi külastamiseks.

Hetkel peatun siin hostelis ja mõtlen, mida edasi teha.

Austraalia maastik:

Laisad/rikkad

Three Sisters ehk Kolm õde

 Nagu eelnevalt mainitud - pean hetkel plaani, kuhu minna. Austraalia on nii kuradima suur ja lai ning võtab ilmatuma aja, et kuhugi jõuda. Vahemaad on lihtsalt kolossaalsed. Tõenäoliselt maandun kuhugi kolkakülasse farmi mingisuguseid puuvilju korjama. Ning siis pole lootus minuga ka kontakti saada, kuna perifreerias puudub igasugune telefonilevi, rääkimata internetist...