Roadtrip Cairns'ist Alice Springs'i

No nii, kallis lugejaskond. Pärast edukat 2400km pikkust trippi on aeg mõningaid vahekokkuvõtteid teha.

Cairnsis veetsin nädala, mille jooksul sai aktiivselt tööd otsitud ning tööagentuure külastatud. Tuleb välja, et Cairnsis on üks riigi kõrgemaid töötusmäärasid ja isegi kohalikud näevad palju vaeva, et tööd leida. Mingit majandust elavdavat tööstust siin pole ja kõik keerleb hooajaturismi ümber. Minust aga ettekandjat ega kokka ei saaks ka parima tahtmise juures, nii et tuli jällegi langetada otsus maantee kasuks. Tol hetkel ei teadnud veel kas liisk langeb Darwini või Alice Springsi kasuks. Mõtlesin, et küll tee peal olles on aega otsustada küll. Kuna tahtsin läbida kuulsat Savannah Way'd, siis olenes paljugi ka teeoludest. Savannah "maantee kulgeb Cairnsist (QLD) Broome'i (WA). Kogu tee pole kaetud asfaldiga - leidub hulganisti lõike, mis on läbitavad vaid 4x4 või kõrge kliirensiga autoga. Sest enamus teed kulgeb keset pärapõrgut ja sealsed kruusateed saavad vaid kord aastas tunda teehöövli vahedat tera. Pärast pikka kaalutlemist otsustasin, et ei hakka riskima ja mõttetult pressima. Sellistes kohtades pole ka telefonilevi, nii et kui midagi juhtub, oled päevadeks lõksus ja loodad, et keegi sinust möödub ja abi kutsub. Eelnev jutt kehtib kuiva aja kohta, mis kestab maikuust oktoobrini. Märjal hooajal on sealsed teed üldse ametlikult suletud ja siis pole sinna ka džiibiga asja.

Ülevaade reisist

Suund sai võetud Athertoni lausmaa poole, enne mida tuli läbida kurvilised ja väänlevad mägiteed, kus võis kohata huvitavaid maalinguid kividel. Kas aborigeenide tehtud või mitte, ei oska öelda.

Kuna esimesel päeval polnud veel vaim pikaks sõidumaratoniks valmis, piirdusin kõigest ca 350km läbimisega. Ette jäi Undara vulkaaniline rahvuspark. Kunagi ammu purskas siin vulkaan ja nähtavasti on siin ühed maailma pikimad magma voolamis kanalid. Kui nii võib väljendada...

Ööbisin ühes huvitavas majutuspaigas keset outbäkki, kus sai tutvuda kohaliku flooraga ja huvitavaid jalgsimatku ette võtta. Igal sammul võis kohata känkse, kes sind iga jumala kord põrnitsema jäid.

Mõningaid pilte, kui bushwalki tegin

Väikest kasvu puud kasvavad välja otse kivi seest!

 Õnnestus näha ka kaljumaalinguid:

võsa

Üks kõrgem koht, kust avanes hea ülevaade ümbruskonnast

Undara kämpingus olid sellised huvitavad rongivaguneid imiteerivad einestamiskabiiinid.
Ja kui raha piisavalt on, saab siin tegelikult ka päris rongivagunites ööbida, mis on ümber ehitatud luksusliku sisustusega tubadeks. Kõik vagunid on jäänuk siinsest kullakaevamisperioodist.

Edasi mööda Savannah maanteed. Nagu näha, pole isegi asfalteeritud lõik 100% kõvakattega.
Kui mõni suur rekka vastu sõidab, siis tuleb hoog ilusti maha võtta, sest kehtib ju suurema eesõigus.
Üsnagi kummaline tundub üldse sellise maantee mõte siin keset tühjust, kus võid sõita sadu kilomeetreid ja ei kohta ühtegi majapidamist. Tekib küsimus, kellele seda teed vaja on? Turistidele?
Kindlasti pole tegemist ka kaubavedamismarsruudiga, sest siin võid sõita mõne tunni jagu ja mitte ühtegi vastutulevat sõidukit kohata.

Lõpuks Normantoni nimelisse väikesse linna jõudes sai kohalikust infopunktist aru päritud ja otsusele jõutud, et edasi ei saa minna. Siit edasi algas kruus ja pinnastee, kus pidid olema sees väga hullud pikirööpad ja trepid. Höövlid pidid küll hoolega tööd tegema, sest praegu on see üks kord aastas peale vihmaperioodi, kui teid korrastatakse, aga nad polevat väga kaugele jõudnud.

Normanton on kuulus selle poolest, sest siin asub maailma kõige suurema soolaveekrokodilli täismõõtmetes koopia. Selle kroku lasi maha 1957.a poola päritolu naine Krystina Pawlowski - tol ajal oli krokodilliküttimine siin populaarne ja legaalne tegevus. Laskja järgi sai kroku oma nime - Krys "savanni kuningas". Pikkust oli sel elukal 8.63m ja kaalus ta eeldatavasti üle 2 tonni.
Selle isendi ümber ringi jalutades ei taha kuidagi pähe mahtuda mõte, et sellised elukad võivad planeedil maal elutseda. Ja külamehed teadvat rääkida, et Lääne-Austraalias olevat umbes sama suuri isendeid siianigi vabas loodus nähtud. Ei taha mõeldagi, kui ühe sellisega peaks kusagil soomülkas või jõe ääres tõtt vahtima.

Outbäkis on maanteeäärsed täis hüljatud sipelgapesasid. Mõned naljahambad on osadele riputanud selga riided, või ohutusvesti, vahest ka mõne plastkiivri. Suure kiirusega mööda sõites tundub esialgu, et näe: aborigeen kükitab põõsas :D  Osad pesad on tehtud ka väga tumepruunil ja tumedale pinnasele. Sarnasus on täiesti märgatav.

Outbäkis kondab ringi palju metsikuid lehmi. On nad omal ajal aedikust plehku pääsenud ja kuna siin on karjamaad lihtsalt nii suured, et kõike ei saa kontrollida, siis on nad päris pesueht nomaadid siin kohe ja kondavad ringi, kus aga ise tahavad. Tundub, et nad armastavad liikuda väikestes karjades.
Päris tihti jäävad nad ka rekkade ette. Tuli ette kordi, kus järsku keset maanteed sõites tungis salongi hingemattev korjuse lehk - ja palju ei pidanudki sõitma, kui jällegi oli kraavis kas surnud lehm, kaamel või känguru. Kängurud tegelikult ei haisenud. Aga loodus tühja kohta ei salli - igasugused raisakotkad ja linnud on ametis korjuse likvideerimisega, nii et inimesele polegi asja siia koristama. Ja ega ausalt öeldes pole kellelgi aimu ka, kus on järgmine laip. Outbäkk ju nii suur ja info ei liigu nii kiirelt.

Siinsetel teedel liiguvad niinimetatud maanteerongid, mis on kuni 55m pikkused. Möödasõitu tehes peab hoolikalt valima kohta ja tihedama liikluse korral selle filigraanselt ajastama. Siin tuleb appi 4.0 ridakuus, mis Fordi aiste vahel on. Ma vist olen juba maininud ka, et need suured rekkad ei peatu millegi ees ja selletõttu võibki kohata nii palju loomade laipasid maanteedel.

Kohustuslik pilt Austraalia maanteedel:

Barkly maantee, mis ühendab Queenslandi ja Northern Territory't näeb paljuski välja selline.
Ükskõik kui kaugele pilk ka ei ulataks - tühjus. Ainuke hea asi on see, et siin võib paljudes kohtades sõita 130ga ja NTs osadel lõikudel isegi nii kiiresti, kui tahad (vastavalt teeoludele muidugi). Sest olgem ausad, see maantee põletamine keset tühjust on ikka kuradima igav ja otse loomulikult tahad jõuda kiiremini järgmise vaatamisväärsuseni. Nii et tuld !
Igavuse peletamiseks võib lugeda vasutulevaid karavane - see on austraallaste seas väga populaarne tegevus. Haagid endale karavani sappa ja siis tripid läbi Austraalia - enamasti lõunast põhja, sest üleval on soojem praegusel aastaajal.

Lõpuks NT piiril. QLD jääb ometigi seljataha

Tühjus. Niikaugele kui silm ulatub

 Sellised näevad välja puhkealad maanteedel. Kui väsimus peale tuleb, tõmbad kõrvale ja lased korraks silma looja. Või veedad terve öö autos mööda. Inimene harjub ajapikku ikka kõigega ja kummalisel kombel on Fordi tagaiste peale mitmeid autos mööda saadetud kordi saanud juba päris mugavaks. Pehmest voodist ja tekist ei unistagi enam nii tihti. Turvalisusega polnud ka probleeme, sest enamasti olid puhkealad ülerahvastatud karavanirahva poolt. Ja noh seltsis ikka segasem/turvalisem. Sest iga bäkker on ju kuulnud neid linnalegende kirvemõrvaritest aborigeenidest, kes outbäkis igavuse peletamiseks valgeid jahivad. Tõttan juba ette ja mainin siinkohal, et mina midagi ligilähedaseltki ohtlikku ei kogenud.
Ainuke koht, kus imelik tunne tekkis, oli Tennant Creekis, kus tänavatel võis kohata kõigest mõnda valget inimest. Aga seal ma vajutasin lihtsalt gaasi ja kulgesin edasi. Muidu oleks vabalt võinud seal kumbayaad ümber lõkke laulda ja barbequed teha. No problemos.

Üks planeeritud peatustest oli  Devil's Marbles ehk siis kuradi marmorkuulid. Asuvad nad Tennant Creeki ja Alice Springsi vahel suure maantee ligidal.
Järgnevalt tuleb üüratus koguses pilte kividest, kividest ja siis natuke veel kividest. Sest kivi=Austraalia. Minu jaoks. Northern Territory on lihtsalt nii vapustav oma punase maastikuga ja kivide formatsioonidega.
Kordan siinkohal veelkord, et outbäkk ongi tõeline Austraalia minumeelest ja turistid, kes veedavad aega kõigest idarannikul jäävad paljustki ilma.
Pildistatud päikeseloojangul, mis on eriti magus aeg, et pööningule mälestusi talletada.

Enne Alice'sse jõudmist peatusin korraks ühes ajaloolise tähtsusega telegraafi jaamas.

Ja nii ta lõpuks tuligi - vaated Alice Springsis asuva Anzaci mäe otsast.

Kindlasti jäid siinkohal osad asjad ütlemata, kuna tihtipeale saab blogi kiiruga tehtud ja eriti ei aita ka asjaolu, et minu mälu on nagu arvuti kõvaketas: mul on piiratud maht ja kui järjest tuleb uut informatsiooni peale, siis vana kirjutatakse üle. Võibolla tulevikus tuleb meelde. Kui veab.

Ahjaa, ja Alice Springsis on tükkmaad jahedam. Tegu ju sisemaaga ja siin valitseb kontinentaalne kliima. Kui Cairnsis oli veel 30kraadi lähedased päevad üsna tavaline nähtus, siis siin on lõikav tuul ja temperatuur 20 kraadi ringis. Öösel võib isegi 5 kraadi lähedale langeda. Troopilise kliimaga juba nii ära harjunud, et siinne ilm tundub jahedavõitu. Missest et 20 ja peale on ju üsnagi tavaline Eesti suvi.