Saturday, January 18, 2014

East Coast trip

Sydneyst sai lahkutud varahommikul kell 6, et suuremat saginat vältida. Sellegipoolest kulus linnast väljasõiduks tubli tund. Sihtmärgiks oli valitud Brisbane - esimesed 400 kilti sai tuimalt uhatud, kuni sai tehtud väike peatus Port Mcquaries. Siinsel rannal leidub palju värvitud kive, mis erksates toonides ülevõõbatuna tähistavad erinevate inimeste jaoks tähtsaid elusündmusi või siis niisama naljaga pooleks tehtud eneseväljendust.




Kohalikus rulapargis oli üks osav kutt ka, kes hea meelega oma oskusi demonstreeris.


Esimene öö sai magatud autos kiirtee ääres puhkealas. Isegi aknad lahti oli väga väga kuum magada. Algul plaanisin mõneks tunniks silma looja lasta, aga mingi hetk tuli hea uni ja ärkasin hoopis 7 paiku hommikul. 
Edasi Byron Bay suunas - populaarne kuurortrand ja puhkepaik nii kohalike kui ka bäkkerite seas. 


Byron Bay majakas - Austraalia kõige idapoolsem punkt


Byron Bay

Enne kui suundusin edasi Brissi poole, otsustasin ära käia sellises paigas nagu Nimbin - vist mitteametlikult on tegemist Austraalia kanepi pealinnaga. Terves linnas on tunda hippihõngu - seda nii hoonete kui inimeste näol. Isegi mulle tuldi tänaval kohe ligi, et kas kanepit tahan osta. Ei paista nad vist seadusesilma kartvat. Hiljem arutas üks teine müüja tänaval minu silme all oma mandikoti lahti, et ühele ostjale kaupa üle anda. Nii kaua kui politsei ei näe, on kõik ok. Ööbisin linna ääres ühes parajalt logus hostelis - seinad olid nii õhukesed, et öö hääled ja huilged kostusid sisse.


Nimbini keskus




Nimbini tänavakood
Kahjuks hipide maailm ja kanepi suitsetamine mind ei paelunud, ning edasi suundusin Kullarannikule. Tegemist järjekordse populaarse kuurortasumiga, mis praegu rahvast pungil täis on, kuna lastel koolivaheaeg ja paljud ka töölt pikemaks ajaks puhkuse võtnud. Eripäraks kõrghooned otse ranna ääres. Rand pikitud vetelpääste tornidega. Natuke maad edasi on koht nimega Surfers Paradise. Aga surfareid ma siin väga palju ei näinud. Koht on põhimõtteliselt ikooni staatuses.


Gold Coast

Mitch Buchannon pensionipõlve veetmas





Ööseks siia jääda ei saanud, liiga avalik koht et autos magada ja hinna poolest kah püüdmatu.
Panin siis edasi Brisbane poole, kus sai paar päeva veedetud ühes chillis hostelis ja linnaeluga tutvutud.
Kuna Brisbanes voolab ka jõgi läbi linna, siis tekkis koheselt mõtetes mingi paralleel Tartuga. Natuke nagu Tartu aurat oleks tajunud siin. Hahaa :D
Brisbanes olles kasutasin ka võimalust, et ühes tööagentuuris intervjuul käia, kellega olin detsembrist saadik kontaktis olnud. Nimelt on võimalik tõenäoliselt tööd saada puuvilla istanduses üheks hooajaks, kuid seda alates märtsist. Nii et sinnani on veel aega, niikaua tuleb midagi muud ajutist vaadata. Tööd on siin ikka raske leida, seda räägivad kõik ühest suust. Isegi farmides pole piisavalt kohti - Austraalias on ikka meeletu kogus seljakotirändureid, kes kõik on üksteisele ju konkurendid, kui asi puudutab tööotsinguid. Lisaks sakslastele leidub siin suurel hulgal mitte just kõige kirkamaid mölapidamatusega inglasi, kes lihtsalt oskavad ajudele käia. Ma ikka mõtlen vahel, et UM oli ikka paradiis võrreldes Austraaliaga, tööd sai lihtsamini.
Kui aeg oli Brissist lahkuda, uurisin veel Google Mapsist tasulisi teid, et neid vältida. Kuid ikka õnnestus mahasõitudel vale rada valida ja nii tuligi tolli tõttu kukrut kergendada. Ahjaa, ostsin 10 taala eest ka piltidega teedeatlase, mis peaks Austraalias orienteerumist oluliselt kergendama. GPS seadmed on liiga kallid hetkel ja teiseks on paberkandjal atlas ikka midagi muud - ei vaja elektrit ja toimib igast asendist. Ainuke miinus on linnaliikluses navigeerimine. Aga noh, kui teeviitasid jälgida, saab hakkama.


Hostel Brisbanes

Brisbane südalinn öös
Suund sai võetud Bundabergi poole - seal pidavat farmitööd leiduma. Aga poolel teel otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja suundusin Fraser Coasti poole. Sihtkohaks väikelinn nimega Hervey Bay. Siit algavad reisid Fraseri saarele - Unesco maailmapärandis olevale maailma suurimale liivast saarele.
Koht on ise mõnusa auraga ja ühes hostelis otsiti majutuse eest töölisi, nii et otsustasin mõneks ajaks siia jääda.
Et prii voodikoht lunastada, tuleb hakata moppi lükkama ja tube küürima. Kui mingit muud ajutist tööotsa ei tule lähiajal, siis saab siin ka edukalt märtsini sitsida - ei pea vähemalt elamiskulude pärast muretsema.

Külastatud sai ühe kohaliku haide-uurijast (nimeks Vic Harmon - põhimõtteliselt nagu Steve Irwin, aga spetsialiteediks haid) entusiasisti eramuuseumit, mis väidetavalt omab maailma suurimat valge mõrtsukhai eksponaati. Ja tegemist on täiesti reaalse haiga, mitte mingi topisega, hoitakse teda -10 kraadi juures külmas. Eks ta vaikselt laguneb ja kerget lehka on ka tunda, kuid siiski... Üldse on tegemist väga hariva muuseumiga, siin leidub hulganisti kirjeldavat kirjandust ja mõni huvitav filmgi haipüüdjatest. Omanik ise ei suhtu just rohelistesse aktivistidesse kõige lugupidavamalt ja on kahe käega poolt, et mõrtsukhaisid saaks legaalselt küttida - püstitab tema küsimuse, kumb on tähtsam- inimelu või mingi kala? Pealegi on nad toitumisahela tipus, neid keegi ei söö, seega isegi nende väljasuremise korral mingit tasakaalu ei rikuta. Ärge siis pildimaterjali peale kohkuge - nõrganärvilistel soovitan järgnevat pildimaterjali mitte vaadata.

Ahjaa, autost kah natuke. Siiamaani kõik ok, maanteel kruiisida väga mõnus. LPG keskmine kulu tundub olevat 10-11L sajale arvutuste kohaselt. Aga konditsioneer ka töötab suht tihti, ilma oleks väga piin sõita. Just kontrollisin õli taset - mind üllatas, kui puhas ja kollane oli mootoriõli - auto on sõitnud 340 000 km. Korralised hooldused ja soojem kliima mõjuvad mootori elueale ja konditsioonile ilmselgelt paremini.

Ja kuradi kuum on. Iga jumala päev ikka 30 kraadi ligi. Ainult öösel annab natuke järele.


Austraalia parim hai expo


Järgnevad pildid on jäädvustatud just selle tagamõttega, et inimesed saaksid ettekujutuse, kui suur võib üks mõrtsukhai olla.



Ja nad söövad üsna aplalt kõike: tihti leiab nendse sisikonnast teisi väikseimaid haisid, delfiine, kilpkonnasid ja isegi krokusid, nagu alljärgnevalt näha.


Aga nad on rumalad, väga-väga rumalad:




Kuna mõrtsukhaid ei tunne valu (närvisüsteem puudub), on nad võimelised ründama isegi paadipropellerit

Ehtne mõrtsukhai sügavkülmas

Vic Harmon


Nüüdseks on natuke selgunud ka farmitöö kohta Bundabergis - läbi sai helistatud mitmeid hosteleid, kes tegelevad töö vahendamisega ja majutuse pakkumisega. Kõik kohad hetkel täis. Jätkan otsinguid teiste väikelinnade hostelite läbihelistamisega.

Ning üks huvitav fakt veel hosteli koristamise ja küürimise kohta - kuna siin ööbivad inimesed peamiselt ühe öö, et siis järgmine päev edasi Fraseri saarele suunduda, jätavad paljud inimesed söögimaterjali maha, mis kaasa ei mahtunud võtta. Vahest leiab pagaritooteid, snäkke, igasugu kastmeid, ketšupeid, ning kui eriti õnnega koos olla, siis isegi mõne õlle. Väiksed boonused või nii :)

Ja ega siin hetkel päeval muud teha polegi - lihtsalt hosteli basseini ääres chillida ja päikest nautida.
Living the Australian dream, mates. 
Not.

No comments:

Post a Comment