Kusagil mujal on alati parem kui siin ja praegu: Northland

Pärast paari päeva Aucklandis hostelis konutamist sai selgeks, et peab ikka Põhjasaare põhjaosa ka külastama. Külastasin Joni (kelle juures diivansurfasin oma reisi alguses) ja leidsin ühe ameeriklase, kes oli ka huvitatud põhjaosa külastamisest. Mõeldud, tehtud - lõime kampa.

Suund sai võetud linnast Paihia poole, et teha järgmise päeva hommikul üks väike paadireis Külluse lahel ja ujuda koos delfiinidega. Pilte kahjuks pole, sest polnud kedagi, kes kaamerat hoidnuks.

Hommikul kell 8 väljusime sadamast ja esmapilgul tundus, et delfiinid on lahest eemal. Mõnikord pidavat seda juhtuma, et terve päeva jooksul ei kohta ühtegi isendit. Meie õnneks leidsime peagi ühe seltskonna ning pärast ujumisülikondade ja snorkeldamisvarustuse selga ajamist sai kohe vette hüpatud. Kuna polnud varem kunagi elus delfiine näinud, rääkimata nendega koos ujumisest, oli seekordne elamus päris äge. Puudutada neid ei saanud, kuna nad ei lasknud end nii lähedale, kuid sellegi poolest ujusid meist umbes 1 meetri kauguselt mööda. Antud isendid olid ca 3.5-4 m pikkused ja kaalusid 350-500 kg. Kapteni sõnul oli erakordne veel asjaolu, et meie lahkusime delfiinide juurest, mitte vastupidi - nad pidavat väga lihtsalt tüdinema ja ära ujuma, kui koos nendega ujuvad inimesed ei tundu neile piisavalt huvitavad.

Üllatav fakt delfiinidest: vabaduses elavad nad isegi kuni 60 aastaseks, aga vangistuses on nende keskmine eluiga 5 aastat.

Edasi sai liigutud Reinga neeme suunas - kõige põhjapoolsema tipu suunas.

Kusagil poole tee peal idarannikul:

Kunagi ammu nägin lõunasaarel Lada Nivat, nüüd õnnestus kohata veel ühte Nõukogude Liidu autotööstuse tippmudelitest.

Cape Reinga - kõige põhjapoolsem tipp Uus-Meremaal

Siin kohtuvad Tasmani meri ja Vaikne Ookean. Suure tormi ajal võib siin näha isegi mitme meetri kõrguseid laineid, mis tekivad kahe veemassi põrkumisel.
See koht on alates 2007. aastast Unesco maailmapärandi nimekirjas, kus käib aastas kokku 120 000 turisti ja suvel kõrghooajal võib siin näha vuramas 1300 autot päevas.

Majakas - üks ranniku ikoonidest

Kiviga visata need kaugused

90 Mile Beach

Ranna tegelik pikkus on 55 miili, mitte 90, nagu nime järgi võiks arvata.
Siin võib näha kõrgumas massiivseid liivadüüne, mille otsa ronimine võtab esialgu arvatust palju rohkem aega.
Kuid selle eest saavad need inimesed, kes viitsivad endaga väikest surfilauda kaasa vedada, mehemoodi mööda liiva liugu lasta. Hõissa, vastlad.
Rand on ametlikult ka avalik maantee, kus võib vabal 100 km/h tunnis lasta, kuigi targem oleks jägida ka tõusu-mõõna tabelit. Siin vuravad igapäevaselt turistibussid, kes on inimesed ranna alguses peale korjanud ja siis suure raha eest nad ranna teise otsa toimetavad.

Lained olid ka siin päris jõhkrad - sai ujumaski käidud, aga väga kaugele ei julgenud minna, sest mingi hetk hakkas hoovus sind tagasi avamere poole kiskuma :)

Liivadüünid

Üles ronimine võtab omajagu aega, aga selle eest saavad need, kes mingi lauajupi kaasa vedasid, päris mõnusa liu

Düünide peal avaneb vaade merele

Opononi

Üks väike unine linnake, kus võib jällegi liivadüünidel liugu lasta.

Waipoua mets

Siin metsas asuvad ühed kõige paremini säilinud isendid kauri puudest, Uus-Meremaa kõige suurematest puudest. Kaks kõige suuremat eluspuud asuvad just selles metsas - nende vanus on hinnanguliselt 2000 aastat.

Esimene - Tane Mahuta - on suurim. Teine, nimega Te Matua Ngahere (Father of the Forest) on natukene väiksem, kuid siiski muljetavaldavalt suur ( kõrgus 51m, tüve ümbermõõt 13.8m ja maht 244 kuupmeetrit)

Kuigi tegemist on väga massiivsete ja võimsate puudega, pole nad üldsegi nii elujõulised. Nende juured ei asu kuigivõrd sügaval ning on õrnakesed - selle tõttu ei tohi ka puude ümbruses jalutada, kuna see võib põhjustada nende puude surma. Kunagi oli kogu Uus-Meremaa nende puudega kaetud, kuid tohutud raiumised ja laastamistööd on oma jälje jätnud ning praegu on neid majesteetlikke puid järel väga vähe ning on otse loomulikult looduskaitse all.