Farmielu

Sugar Bowli hostelis polnud mõtet pikemalt passida, kuna tööd ei paistnud kuskilt tulevat. Jagati ainult katteta lubadusi, et kohe kohe hakkab farmis avokaadohooaeg. Nädalas tuli rendi eest välja käia 190 taala, mis sellise grandioosse palee eest oli ütlemata palju. Rumal oleks siia olnud kauemaks jääda.
Natuke googeldamist ja leidsin ühe teise tööhosteli 10 km kaugusel linnast.

Hea rahulik koht - omanikud olid selle just 5 kuud tagasi avanud, nii et ka suhteliselt värske ilmega.
Seltskond oli ka siin koos suhteliselt muhe - nii mõnigi kord sai koos päeva otsa grillitud ja chillitud - see on austraallaste meelistegevus nädalavahetustel. Ja ega ausalt öeldes siin maakohas muud teha polegi vabal ajal.

Digger

Päikeseloojang Eco Lodge'is

Kuna minul on ka auto, oli töösaamine kergem - pidin ka teistele transporti võimaldama.
Paar päeva õnnestus maas kõndides avokaadosid korjata ja siis teises farmis 3 päeva hüdraulilise tõstuki peal kõrgete puude otsast korjata.

Ka siin hostelis polnud püsivat tööd - kõigest juhuotsad. Kõik kohad on bäkkereid täis - isegi lihtsa tööotsa leidmine (olgu selleks kasvõi labidaoperaator) võib siin päris palju meelehärmi põhjustada. Eriti neil, kel näpud juba põhjas on. Ja kuna õnneotsijaid on niivõrd palju, saavad farmerid neid kohelda kui kõntsa. Kui töö ei meeldi, siis on ukse taga pikk järjekord ootamas - keegi ikka võtab töö vastu, isegi kui saadakse väikest palka ja tööolud pole just kõige inimlikumad siin Queenslandi kuuma päikese all.
Minu õnneks sain lõpuks kõne ka LSA agentuurist, kus pakuti tööd ühes farmis - puuvillapressi operaatoriks. Tööd pidi jätkuma 3-4 nädalaks paljude ületundide võimalustega.
600km trip Goondiwindisse ja sealt edasi veel 120 km farmi. Goondiwindi ongi kõige lähem suurem linn. Toidukraami pidi valmis varuma põhimõtteliselt kogu töö pikkuseks, sest ega naljalt ei sõida 120 km kaugusele toidukraami järele. Eriti kui veel pikad päevad on ja aega polegi linna sõita. Sai ostetud hunnik kuivtoitu ja konserve, eks vaatab, mis neist kohapeal kokku keerab. Üks rõve asi, mis siin müüakse on nn longlife piim - ei pea teda külmikus säilitama enne avamist. Mugavus aga maksab - maitse on väga rõve ja ei meenuta üldse piima :S

Kohapeal elame farmi poolt võimaldatud kasarmuhoones, kus kõigil on oma tuba - 70 dollarit nädalas. Kõige hullem polegi. Kui välja arvata lõpmatud sääsed ja hiired majas sees. Kogu aeg paneme lõkse üles (kasutan peibutiseks rosinaid), kuid ma kardan, et enne saavad rosinad otsa kui hiired. Üks õhtu vaatasin toas läpakast filmi ja silma nurgast märkasin, et mingi must kuju jookseb voodi peal. Kuradima hiir oli. Kargasin endalegi üllatuseks nii kiiresti voodilt püsti, et hiir pani ka suurest hirmust nelja tuule poole ajama. Kole mõeldagi, et öösiti võivad need närilised potentsiaalselt minu peal ronida ja teha, mida heaks arvavad. Iga päev leiab toast hulgaliselt asitõendeid, et hiire jaoks pole vahet, kus ta roojab. Oehhh... Farmis elamise rõõmud. Mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks.

Eluruumid

Enne vihmasadu

Majas on veel 2 hollandlast, 2 belglast ja üks sakslane. Samas farmis, aga teises kasarmus elab veel ka üks eestlane. Nii et siis ametlikult esimene, keda siin Austraalias kohanud.

Väike tutvumispidu esimesel õhtul uute töökaaslastega

Leia pildilt 2 eestlast

Kohalikud austraallased õpetasid meile uue mängu ka - Goon of Fortune. Goon siis kõnekeeli pakivein siinmail. Pildid räägivad enda eest.

Kahjuks pole majanaabrid erilised puhtusearmastajad ja eelistavad elada nagu sead. Kui midagi viisakalt mainida, et me kõik elame siis koos ja peaks nagu teisi austama ka, siis noogutatakse ühes kooris, aga järgmine päev jätkub kõik vana rada pidi. Üleüldse olen täheldanud, et küllaltki ärahellitatud ja räpane on see noor Lääne-Euroopa noorus, kui asi puudutab elementaarset puhtusehoidmist. Ema, kui sa juhtud seda lugema, siis tea, et need vähesed korrad, kui me jätsime nõu või kruusi või pisikese teelusika (hahaa - võtan omaks) pesemata, ei anna võrreldagi siin lokkava pohhuismiga. Me oleme nagu kukupaid. Võiks isegi öelda, et puhtuse etalon. See selleks. Natuke vinguviiulit lisab alati vürtsi :D


Puuvillapressi peal sai oldud kõigest 2 päeva, siis hakkas meeletult sadama - 2 päeva jutti. Kõik põllud uppusid ja kombainidega peale ei saanud. Tuli peaaegu 2 nädalat oodata. Õnneks päris igavuse kätte ei pidanud siin ära surema, kuna mõni päev sai farmis suvalisi otsi tehtud, nagu pumbakaeve puhastatud mudast, aedasid parandatud ja niisutustorusid üles korjatud. Aga kui lõpuks lahti läks töö, siis tegid nii et vähe ei olnud. 7 päeva nädalas, 12-14 tundi jutti (üks päev olin tööl 17 tundi) ja nii 3 nädalat järjest. Easy money :D

Kombain põllul

Üks vana logu press. Hüdrovoolikud pidevalt lekkisid. Kangidest  juhid  kogu kaadervärki ja  vaatad, et vill hästi kokkupakitud saaks

Puuvillamoodul on valmis. Kohe läheb väljatõmbamiseks

Valmis moodul, mis jääb põllule paariks päevaks, enne kui see ära veetakse. Puuvill on väga kerge süttima ja selle tõttu oodatakse paar päeva, et veenduda ohutus transpordis. Tihtipeale pole palja silmaga isegi näha, et puuvill põleb. Ainult ninaga tunneb haisu

Sõbrakesed

Puuvill. Ja siis natuke veel puvilla. Lõputud põllud...

Üks õhtu enne kojuminekut. Taamal kõnnivad väsinud töölised

Ainuke uss, mida nägin. Ja seegi oli labidaga juba lähemalt tutvust teinud

Tunnen, et siin farmis elades - kaugel asustusest - kogen tõelist Austraalia eluolu.
Need tohutud väljad ja teadmine, et kümnete-sadade kilomeetrite kaupa ei ole muud kui tühjus ja tohutud põllumassiivid, panevad sind aduma, kui suur Austraalia ikka on ja kui vähe inimesi siin elab. V.a. kängurusid ja wallabisid. Muudkui põrkavad siin outbackis.
Ja tähistaevas on kirjeldamatu. Erinevalt suurtest asustatud punktidest puudub siin absoluutselt valgusmüra. Ma ei ole varem nii ilusast tähistaevast näinud.
Ning veel tundub mulle ka, et päikeseloojangud on siin sisemaal kaunimad kui rannikul.
Mul oli juba vahepeal meelest jõudnud minna, kui hea on elada eemal inimestest, kärast ja massitarbimisest... Siin on aega mõtiskleda ja järeldustele jõuda. Kellelgi pole kuhugi kiiret.
Vägisi tuleb meelde ütlus, et tasa sõuad, kaugele jõuad.

Rainbow Beach, Noosa, Childers

Hervey Bay hostelis töötades kohtasin ühte inglise kutti - Tristanit, kes nagu minagi, oli tööotsinguil. Tal oli eelnev töökogemus ja mõned kontaktid sellisest kohast nagu Childers, kus kasvatatakse peamiselt avokaadosid.

Sai natuke plaani peetud ja otsustasime enne Childersisse suundumist külastada populaarset kuurortlinnakest nimega Noosa Heads ja tee peale jäävat Rainbow Beach'i. Rainbow Beach on üks mitmest kohast, kus saab alustada reise Fraseri saarele. Veetsime mõned päevad mõnusalt aega lesides rannal, ronides massiivsetel liivadüünidel ning juues külma õlut üle 30kraadises kuumuses. Kuna Tristan on ka osav kitarri- ja laulumees, siis ei olnud ka õhtud kunagi igavad - ikka leidus inimesi, kes soovisid sumedas suveõhtus viisikest kaasa vilistada ja niisama joriseda.

Liivadüüni otsas

Vikerkaar Rainbow Beach'il - how lucky was that

Vasakul Tristan, kellega koos Childersisse läheme

Natuke nalja sai ka tehtud:

Hosteli kass, kes arvas klaviatuuri olevat õige heaks kohaks, et uinakut teha

Noosa Heads

Ausalt kohe - kõige jõhkramad lained, kus ma olen ujunud. Uju palju tahad, aga rohkem kui 50-60 meetri kaugusele rannast on väga raske kui mitte et võimatu jõuda. Lained on lihtsalt nii suured ja lennutavad sind kui põhukotti. Looduse jõudude vastu ikka ei saa. Aga väga fun igatahes oli seal vahustes lainetes ennast värskendada.

Noosa kulges sama rada mööda nagu Rainbow Beach - liiv, päike, rand, vesi. Ühel päeval proovisime järjekordselt ka bodyboarding'ut ja surfamist - aga tuleb jälle tõdeda, et see ala pole minu jaoks. Samas jäin ammulsui vahtima, kuidas kohalikud mängleva kergusega laineid alistasid ja pärast pikka liuglemist graatsiliselt vette prantsatasid.

"Surfing is bloody hard though, mate", ei jäänud mul muud üle kui nõustuda kohaliku blondikiharalise surfikunni arvamusega.

Main Beach @ Noosa

Childers

Peldik. Täielik peldik. Hostel on õõvastavalt sarnane vanglaga, ainukese erinevusega, et siin pole tarasid ega okastraataeda. Inimesed veedavad siin aega vabatahtlikult. Sellest alevist kulgeb läbi maantee ja siin leidub kõigest üks toidupood, baar pubi ja McDonalds. See on kõik. Siin pole mitte kui midagi teha. Mis iseenesest poleks veel maailma lõpp, kui ma töötaks. Aga hetkel on meid töö oote nimekirjas üle 40 inimese ja keegi ei tea, kuna töö hakkab pihta. Aeg ei veni ega kulge siin. Childersis aeg seisab. Esimesel päeval tabasin end mõtteilt, et lähen varsti hulluks. Asja teeb veel eriti talumatuks asjaolu, et hostel on täis purjus räuskavaid iirlasi, kel pole teiste kaaskülaliste vastu vähimatki austust. Kui varasemalt arvasin, et inglased on need kõige hullemad kännuämblikud ja joomarid, siis suure kahetsusega pean tõdema, et Austraalia suudab ikka suhteliselt tihti üllatada ning üsna tihti tuleb ümber kujundada oma arusaama rahvaste paabelist. Üks iirlasest kloun kaanis end üks õhtu nii täis, et hommikul oma toast välja taarudes talle kõik ehmunud nägudega otsa vaatasid. Nimelt oli kutt narilt öösel alla põrandale prantsatanud - gravitatsiooni vastu ikka ei saa - ja end korralikult vigastanud: nägu lõhki, marrastused ja muidugi moos ka ninast väljas. Isegi Tristan, kes on inglane, mainis korduvalt: "Fuckin' irish, I hate them." Hahaahaahaa. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Kui ma midagi olen oma reisimise ajal kõrva taha pannud, siis ikka seda, et issanda loomaaed on kirju.

Üks positiivne asi ka muidugi - hosteli taga põllu peal käivad meil kängurud külas. Kui neile ettevaatlikult läheneda, võib neile hea õnne korral isegi külje alla ujuda. Kuid sellegipoolest vahivad nad sind selliste ehmunud pilkudega, nagu oleks inimeste näol tegemist tulnukatega.

Red centre, dark heart