Juulikuus lumi on maas...

Mõtlesin, et kirjutan siis midagi, kuna tükk aega pole juba ühtegi sissekannet teinud.
Ega midagi väga põnevat juhtunud polegi, kogu aeg töö ja töö. Samas võiks ju mingi väikese kokkuvõtte argipäevasündmustest teha. Järgnevalt laon lagedale mittekronoloogilises järjekorras aset leidnud sündmused.

Mingi aeg otsustasin Sierraga ülevaatusele minna, sest noh paar kuud juba möödas tähtajast. Nagu arvata oli,  siis massive fail. Või noh, mis ta nüüd nii massive oli, eks igaüks teeb omad järeldused:

Kõik parandatav, aga õõtshoova pukse pole kuskilt siin saada. Tuleb jälle eBay kaudu tellida Inglismaalt.
Parem on ülevaatus ära teha, muidu võib müügiga raskeks minna hiljem.

Ilmad on nüüd siin natuke soojemaks läinud, enam öökülmasid hetkel pole. Päeval tuleb siin +10 kuni +14 kraadi ära. Kui veel päike ka paistab, siis on täitsa mõnus "talv" siin. Maja on ka järjest kodusemaks saanud ning hetkel tunneme endid kui kohalikud - näiteks ei seedi keegi meist, kui linn on Austraalia turiste täis, kes kõik mäe peale trügivad ja palju kära teevad :D
Majakaaslased on endiselt notsud ja meie korralikud kombed pole neile külge hakanud. Siin on üks klõps viimase kahe päeva saagist. Tuimalt jäetakse nõud pesemata ning tundub, et neid endid see ei häiri. Vahepeal  meeldib neile nõusid hulgi ladustada oma toas, siis otsi taga, kust vaba kruusi või tassi saada :)

Elektriarve tuli ka ära - 44 päeva eest oli ca 800 dollarit. Nii, et kui vingute EE kallal, siis think again :D

Töö juures lähevad ka asjad nüüd juba libedalt - olen sisse elanud, enamus töökaaslasi on normaalsed lõuapoolikud, kuid boss on selline vähe tuim tükk - kui mitte öelda, et isegi kergelt ärrituv. Aga kõik on kontrolli all, asjad valmivad tähtajaks. Meil on siin selline süsteem, et kui sitta keerad, siis pead kasti õlut tooma. Jäin ühe dziibiga mutta kinni ja kopp pidi välja tõmbama. Aga see oli kukepea ja mul ammu kast ostetud. Üks paks maoori keeras täislastis 50tonnise kalluri kummuli. Maailmas ei ole nii palju õlut, et ta saaks oma karmavõla selle apsaka eest kustutatud.

Pärast crashi kontrolli vaja sõita

Siin veel paar pilti töö juurest:

Ei ole see Uus-Meremaa midagi nii puhas maa, kui seda turistidele üritatakse näidata. See on vaid piisk meres selle kõrval, mis siin tegelikult looduse reostamisel toimumas on

Madallendur

Paar päeva tagasi käisime kinos. Siin selline kohalik väike ettevõtte, millel on kinoasjandusest oma visioon.
Saal on väike, mahutades kõigest kuskil 60-70 inimest. Ruum on täidetud kõiksuguste mugavate diivanite ja sohvadega. Pilt/heli täiesti tipptasemel ja filmi keskel tehakse 15 min paus, et maiasmokad saaksid endale kohapeal valmistatud küpsiseid ja muud snäkki soetada. Ja filmiks oli "Heat" Sandra Bullock'iga. Üllatavalt hea film oli, sai korralikult naerda.

Järgmine nädalavahetus üritab minna siis mäele ja lumelaua asjandust proovida.
Lisan siia veel vabal ajal Wanakas ringi sõites klõpsitud pildigalerii:

Müstiline Wanaka

Mõnusat suve ja häid ilmu teile Eestis!

Meenutusi West Coast' ilt

Viskan siia üles väikese pildiseeria läänerannikult. Tean, et Kerttu on juba osa pilte feissbuuki ladunud, aga topelt ei kärise, nagu öeldakse. Hea siin blogis kunagi kauges tulevikus pilk peale visata - sest molovihk'ut tõenäoliselt 20 aasta pärast enam ei eksisteeri.

Enivei, jutt läheb edasi Greymouthist, kuhu viimane kord välja jõudsin. Selle koha kõrghetk oli tõenäoliselt Monteith's õlletehase külastus, mis nüüdsest on ka minu lemmikõlu siin kaugel maal. 

Mõned pildid - päikeseloojang Greymouthis Tasmani mere kaldal. Loodan, et see maagiline hetk ka läbi monitori ekraani kogetav on :)

Kuna teada oli, et Kerttu oli ka Marahaus töö lõpetanud ja oli võtnud suuna Wanaka poole, siis kohtusime poolel teel - täpsemalt Greymouthis. Tänud Kerttule, kes pildistas Punakaiki pannkoogikive, mis minul oma rumaluse tõttu pildistamata jäid:

Koopereerusime Greymouthis ja sõit lõunasse sai alata. Konvoi järgmine peatus oli Hokitika - kuulus rohelisest jadeiidist (värvigammaga rohelisest mustani poolläbipaistev ilma kihistusteta kaltsium-magneesium-silikaat) nikerdatud nipsasjakeste valmisamise poolest. Hinnad olid ka neil ehetel päris krõbedad. Meie otse loomulikult ei toetanud kohalikku jadeiiditööstust :D

Tegime lihtsalt rannas kivist tugitoolil foto shooti, millest ei pääsenud isegi kaisukarud.

Kaniere järve ääres tehtud pildid:

Hokitika kuru

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tuli vist Franz Josefis öömajale jääda ning järgmine päev sai edasi Fox liustiku juures peatus tehtud, sest tahtsin uuesti näha Mathesoni järve. Nagu arvata oli, vedas ilm ka meid sel korral alt, ja klõpse, mida jahtisin, ei õnnestunudki saada. Hoopis sellised tulid välja:

Kergelt sombune ilm

Sellist põllumajandusmaad oli läänerannikul õige palju. Nagu ka veiste fekaalihaisu

Gillespie rand

Tuleb jälle tõdeda, et majesteetlikke randasid on Uus-Meremaal jalaga segada. Oleks lihtsalt aega, et need kõik läbi sõita ja üle kaeda. Gillespie rand üks minu lemmikutest.
Sellised vaated siis rannas:

Ja kui selja ringi keerad:

Kerttu üritas ka mingeid trikke teha:

Tegelikult võis mistahes suvalises kohas läänerannikul kinni pidada ja inimtühjades randades lõputult jalutada.
Nagu näiteks sellistes (ma ei mäleta isegi koha nime):

Põhimõtteliselt on siinkohal lõunasaare tripi pildimaterjal omadega ühel pool. Kes kurdavad vähese jutu üle blogis, siis lähtun põhimõttest, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Jõudes otsapidi Wanakasse, selgus, et ega siia kohe pidama ei saagi jääda. Hakkasime küll talvehooajaks maja otsima, kuid ära tuli käia jälle ka Queenstownis. Et hädavajalikke asju osta ning mina pidin ka ühel tööintervjuul käima. Peatusime Kerttu sõbra Doyle juures, kes mäletavasti töötas koos temaga Marahaus kohvikus kokana. Nüüd on ta Queenstownis ühes suusakuurordis peakokk ja pomo.
Queenstown, nagu ikka, oli harjumuspäraselt monotoonne ning ei suutnud ka seekord meid millegagi üllatada. Kui vist välja arvata jääbaari külastus: kõik esemed on raiutud jääkamakatest - isegi joogiklaasid.

Tänapäev - Wanaka

Hetkel oleme Wanakas uhked majaomanikud - koos meiega elavad veel 2 Kerttu sõpra, kes on samuti Marahaust: Jeremy ja Megan.

Maja pildid:

Eestvaade

Veranda

Elutuba

Wanaka järv

Ainuke paha asi on majaga see, et siin ei soojustata neid. Elad nagu kuuris. Ei olegi aru saanud, miks. Sest hommikuti on meil juba olnud siin -5 kraadi. Meie maja seinad on ca 150mm paksud - väljaspool laudis, seespool kips. Ja kurat seda teab, kas seal villa vahel on. Elutoas on üks õhk-õhk tüüpi soojuspump ja see on ka kõik. Kuna meie majakaaslased on natuke rohelised ja tahavad sente ka väga näppude vahel veeretada, siis ei õnnestu soojuspumpa ka maksimaalselt rakendada, nagu meie Kerttuga tahaks. Ei taha teistega raksu ka minna. Igatahes hommikul on ikka siga külm ärgata, tavaliselt on minu toas mingi 15-16 kraadi sooja. Kui päeval joppab, siis päike natuke soojendab. Esimesel päeval, kui sisse kolisime ja maja oli pikemalt ilma kütmata olnud, nägin hommikult kell 6.30 köögis ka oma hingeauru. Nii mõnnnaaaa oli. Elekter on kallis küll maja kütmiseks, aga noh - olles harjunud Eestis soojas toas elama, siis siinne elu hundilaudas on natuke ekstreemne minu jaoks. Aga ilmal pole muidu viga - isegi kui öösel viskab külmakraade, siis päeval tuleb ikka +10 hetkel ära. Nagu Eesti hilissügis see Uus-Meremaa talv siin.

Esimene lumi tuli kah ära siin 28ndal mail. Mis muidugi sulas ära poole päeva peale.

Ja mina raban hetkel tööd teha. Nüüdseks juba kaks ja pool nädalat. Northlake'i kinnisvaraarendus Wanaka külje all on minu uueks töökohaks sel talvel. Tegemist on 30 ha kinnistuga, mis on jagatud 64ks tükiks ja meie firma (Civil Construction) ehitab välja infrastruktuuri ning muud nipet-näpet, et uued omanikud saaksid maju ehitama hakata. Ehitustööd on alles algusjärgus, aga 90% kruntidest juba müüdud. Mina olen siis objekti geodeet ning lisaks tavapärastele märkimistöödele ja teostusmõõdistustele lisaks pean jooksvalt tegelema ka mõningate haldus- ja administratiivprobleemidega. Kohapeal on mulle eraldatud soojakus oma ruum, kätte anti ka Lenovo tööläpakas ja tutikas iPhone 5 ning objektil olles kärutan ringi mingi Toyota dziibiga. Päris mastaapne projekt, tuleb tunnistada.

Paar pilti objektilt:

Ahjaa, Kerttu hakkab tööle mingis kohvikus. Ja siis vabal ajal hakkab ilgelt lumelauda sõitma. See vigur tuleb vist endalgi ära proovida, kuigi ma hetkel sellest erilises vaimustuses pole.

Kribamiseni