Townsville on Põhja-Queenslandi suurim asustatud punkt, mille elanikkond ulatub hetke seisuga 180 tuhandeni. Siit sõidavad igapäevaselt praamid Magneetilisele saarele, mis on turistide seas väga populaarne sihtkoht. Linna enda kõige suurem vaatamisväärsus on Castle Hill - suur kivilahmakas/mägi keset linna, kust avanevad kenad panoraamvaated linnale ja saarele.
|
Ujuda on ikka veel ohtlik |
|
Townsville esplanaad |
|
Purjetamine paistab siin popp olevat |
|
Südalinna pargis |
|
Vaade linnale Castle Hill otsast |
Magneetiline saar
Kummalise nime on saar saanud seetõttu, et omal ajal kui kapten Cook siit mööda purjetas, hakkas laeva kompass aiateibaid näitama. Seda kurioosumit on tänapäeval moodsate tehnoloogiliste vahenditega uuritud, kuid midagi iseäralikku pole leitud. Nii et mingit anomaaliat pole, aga nimi on külge jäänud.
II maailmasõja ajal oli saar austraallaste jaoks tähtis kaitsepositioon - saarel võib siiani näha lagunenud sõjalisi objekte nagu laskemoonapunkrid, sidejaamad ja kommandopunktid.
Mina aga tulin siia saarele külla eelkõige selletõttu, et üks inglise paar oli seda kohta varasemalt promonud - siin pidi olema väga mitmekesine ja värvikirev allveemaailm, kus sukelduda ja snorgeldada. Ilmselgelt pole nad kuskil mujal sukeldunud ja ei teadnud, millest rääkisid. Kerge pettumus ühesõnaga. Aga saar ise oli tegelikult vahva - sai peaaegu päev otsa ringi kolatud ja matkatud. Isegi koaalat sai nähtud oma silmga metsikus looduses.
|
Selliste rendiautodega sai saarel ringi vurada, kui kondiauru väheks jäi |
|
Mitmekesised matkarajad |
|
Vapustavad vaated |
|
II mm sõja jäänused - siin asetsesid suurtükid |
|
Vaade raadiosidejaamast |
|
Kommandopost |
|
Raadioside jaam väljast |
|
Horseshoe Bay |
|
Kusagil võpsikus matkarajal |
Ja siis kohtasin rajal ühte unimütsi ka. Koaalad söövad eukalüptilehti ja kuna see pole just eriti toitaineterikas kraam, siis põõnavad nad päevas energiasäästu mõttes 17-19 tundi. Ja puu otsast nad juba naljalt alla ei kuku.
|
Alma laht |
Peale pikka matkapäeva otsustasin natuke keha kinnitada. Valik osutus ühe gurmee grillburgeri kasuks. Leidsin sealt vahelt ühe peediviilu, mille taldrikule kõrvale lükkasin. Mingi aeg lendas kookaburra lind kõrvalasuva tooli seljatoele ja jälgis huviga, kuidas ma sõin. Kõht täis, keerasin pilgu fotoaparaadi ekraanile, et pilte sirvida ja pilku uuesti üles tõstes nägin, et see kavalpea oli juba jõudnud lauale hüpata ja oli otse minu silme all üritamas peediviilu ära näpata. Aga kui ta aru sai, et teda märgatud on, jättis ta toimetused pooleli ja lendas minema. Julge kookaburra rind on rasvane.
|
Kookaburra |
No comments:
Post a Comment