Fraseri saar

Peale kuud hostelis palehigis mopi lükkamist olen ausalt ära teeninud tasuta reisi Fraseri saarele. Selle 3päevase džunglisafari eest köhivad verinoored saksa ja rootsi tiinekad issi-emme raha eest välja 400 dollarit. Nutikamad (loe: koonerid) käivad saarel tasuta.

Fraseri saar kuulub maailmapärandi nimekirja ning koosneb täielikult liivast. Pikkust 120 km ja laiust 24 km.

Saarel kasvavad tihe vihmamets (liival - täiesti uskumatu, eks!), eukalüptid, mangroovid jne. Leidub ka hulgaliselt dingosid, kes siia tuhandete aastate eest aborigeenide poolt sisse sai toodud.

Sadamas, enne praami peale minekut.

Eranditult kõik džiibid olid Toyota'd

Kuna saare peal elab alaliselt inimesi, ning seal on ka mõned kuurortid, siis veetakse siin aeg-ajalt ka rasketehnikat, ehitusmaterjale jne.

Esimesed kaadrid vihmametsast

Osa toiduahelast

Sellised nägid välja teed saarel. Enne minu trippi olevat siin kõvasti vihma kallanud ja peale seda on teed kõvemad ja oluliselt paremini läbitavad. Midagi eriti eksteemset ei olnud. Sai ise ka paar päeva rooli taga proovitud olla, aga mingit vaimustust see küll ei tekitanud, erinevalt mõnest teisest. Liival sõitmine on vägagi sarnane lumes sõitmisele. Ettevaatlik pidi olema rannal liival 70ga kimades, kui mõnes kohas tuul kõvemini puhus ja paarist düünist läbi oli vaja sõita. Siis natuke auto kõikus. Aga jah, nii mõnigi on siin oma lollusest ja valedest sõiduvõtetest enda auto üle katuse keeranud.

Teehooldus

Sellises pirakas konditsioneeritud bussis saab ka saart avastada. Aga see pole siiski see õige fiiling.

Tüüpiline Fraseri saare maastik

Täiesti random pilt :)  Dingod piiluvad, kuidas mingi purjus töll urineerib

Esimene pikem peatus sai tehtud Wabby järve ääres. Sinna jõudmiseks tuli läbida 40minutiline jalutuskäik, mis meenutas mingil kummalisel kombel Piusa liivaväljasid.

Kuidas saavad liivas tekkida järved? Väga lihtne - Fraseri pika elu jooksul on siinses vihmametsas tekkinud palju kõdu ja lehti, mis lohukestes pidama jäädes on hakanud vihmavett sadestama.

Just hetk enne järve poole teele asumist

Sellised rimukad arendavad siin parajat kiirust. Pidime mitmel korral neid endast mööda laskma, kuna olime aeglasemad.

Õhtu saabudes oli aeg telkimisplatsile jõuda.

Sellises telgis magas 3-4 inimest. Lukud pidi kinni hoidma, sest dingod va kurjamid tükivad muidu sisse ja kukuvad toitu näppama

Väliköök

Grillid

Päris huvitav oli nii suure kambaga köögis ühel ajal süüa teha. 24pakk vorste kolme peale - pole paha

Kuigi saarel on ka wc-sid ja mõned korrad päevas sai ikka mõne juures trehvatud, siis vahel tuli ka häda teha looduses. Laagris olles olid reeglid järgmised: saarest peab lugu pidama ja puhtust hoidma. Kui tuli pissi häda, siis tuli vut-vut randa joosta ja vette lasta. Kui Puhhi tahtsid uputada, siis nii väga ei vedanud. Tegemist oli hoopis karupoja matustega. Said labida ja uhasid 50cm sügavuse augu ja siis võisid võidukalt ennast kergendada. Ja kui rannale juba hädale mindud sai, siis pidi endaga toika ka kaasa võtma. Igaks juhuks - mine neid dingosid tea... Giidide kuldne reegel oli see.

Kuna Queensland on selline vähe imelik osariik ja suveaega ei kasuta, siis läheb siin kell 7 juba pimedaks.
Ja noh, mis sa laagris ikka teed siis, kui jood odavat pakiveini, laulad kaasa ja niisama chillid.
Hommikul randa end kergendama minnes avanes selline vaatepilt. Pean tunnistama, et kuigi mu pilk oli veel veidi ähmane ja pea mitte nii selge sellest hirmsast pakiveinist, siis varbaid ookeanivette kastes pohmas peaga urineerimine on kummalisel kombel vabastav tunne :D :D :D

Hea küll - päev veeres väikselt edasi. Sai palju ujutud, päevitatud, mõned energilisemad mängisid jalgpalligi selles põrgukuumuses.
Siin siis mõned paremad pildid, mis sai välja valitud.

Eli oja - Fraseri saare suurim oja, mida mööda saab vaikselt alla liuelda. Kohati polnud vesi väga sügav, kuid enamuse teekonnast sai kerge vaevaga liueldud. Parem kui Serenas.

Rannaribasid kasutavad ka väikelennukid, kes siia varustust ja turiste transpordivad.

Maheno laevajäänused

Meie giidid saarel

Grupipilt - 50 inimest

Niimoodi toimus kolonnis grupisõit

Champagne pools - šampanja basseinid?
Looduslikud merest eraldatud basseinid, kus oli ohutu ujuda ja ei pidanud haide ega stingerite pärast muretsema.

Indian Head - aborigeenide ohvrite toomis koht

Siit visati ohver alla merre

Siin pidavat vahel ka tiigerhaisid ujumas näha olema, kui meie seekord neid ei kohanud.

Indian Headi tipus

Üksik dingo rannal

McKenzie järv - järjekordne vihmavee järv. Siin on vesi kergelt happeline, mis teeb juuksed eriti pehmeks kui siin supelda. Paljud hõõrusid siin ka oma nahka peene rannaliivaga, uskudes giidide jutte mingitest tasuta iluprotseduuridest...

Sellised sõbrakesed olid järve ääres kämpimisalas. Väga julged olid nad ka ja tungisid söögilaua lähedale - ilmselgelt on nad inimeste poolt toitmisega harjunud.

Tagasiteel enne praamile asumist. Paar reidikat siis kah.

Koos Damianiga - väga lahe grupijuht oli

Lõpetuseks üks pilt dingokutsikast - tehtud ühe sakslase nutitelefoniga, kel õnnestus autoaknast ühte isendit väga lähedalt näha.