Aga noh parem hilja kui mitte kunagi!
Krabi
Bangkokist edasi oli aeg suund võtta lõunas asuvate
populaarsete päikesesaarte poole.
Pärast mõningast kaalumist otsustasin lendamise kasuks –
siselennud Tais on suhteliselt mõistliku hinnaga, kui mitte öelda, et sigaodavad.
Rääkimata ajavõidust, mis on ühele lühivisiidil viibivale turistile tegelikult
ülimalt tähtis, kui soovitakse enda ajast maksimumi pigistada. Olles nüüd mõnda
aega Bangkokis peatunud ja elanud, olin seekord taksot valides hoolsam.
Hilisõhtul oli vaja jõuda Don Mueangi lennujaama, kust toimuvad lõviosa
siselendudest. Kuna minu lend väljus kell 6 hommikul, otsustasin lennujaama
suunduda juba hilisõhtul ja veeta öö pinkide peal magades. Mingit luksust ma ei
oodanud ja koht tundus ka üsna turvaline olevat. Kuna mul pagasit niikuinii
polnud, sest jätsin suure osa sellest hotelli, siis viskasin väikse seljakoti
pea alla ning ei pidanud ka asjade pärast nii paaniliselt muretsema, kui poolunes pingi peal vegeteerisin.
Seljakoti koha pealt – palju inimesed küsisid minult kogu
Aasia reisi vältel imestusega, et kuidas ma küll sellise väikse kotiga reisin.
Mina aga, kes ma ei ole tegelikult kunagi nii “kerge” varustusega reisinud,
pidin enese üllatuseksi kõik veenma, et see ongi ainuõige viis reisimiseks –
mida vähem asju, seda lihtsam. Kui mingi koht ei meeldi, võtad oma pambu ja
paned nelja tuule suunas ajama – kuhu aga süda lustib. Pole pagasit, pole
probleemi. Lihtne. Kergelt reisimisel on ikka väga suured võlud ja tulevikus
püüan seda võimalikult palju arvestada, st enne peab ikka hoolikalt kaaluma,
kas ja kui palju tavaari on mõtet üldse kaasa vedada.
Nii, aga okei, tegelikult peaks siinkohal juttu tulema
Krabist.
Krabi on üks paljudest gateway’dest saartele ja seetõttu on
siit imelihtne organiseerida transporti. Sadamas võib igal sammul näha longtail
paatide omanikke, kes üksteise võidu hõikavad, et kas sõita ei taha. Päeva
lõpuks väsib ikka ära, kui pead kogu aeg “ei aitäh” naeratuse saatel lausuma.
Ausalt kohe.
 |
| Longtail-boat kliente ootamas |
Krabil on võimalik juba aimu saada ka sellest, millised
vaated on saartel ees ootamas.
Ko Phi Phi Don aka The Party Island
Phi Phi Don kuulub Krabi provintsi ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kulus sinna kohalejõudmiseks Krabist väljuva laevukesega umbes 2 tundi. Ma olin teinud natuke taustauuringut ja enam-vähem teadsin, mis mind ees võib oodata. Aga ma arvasin, et inimesed liialdavad. Seekord mitte.
See on täielik meka liiderdavale alkoholilembesele noorturistile, mis oma kitsukeste tänavate ja kõrvulukustava käraga võib nõrgemad meist üsna kergelt ära kohutada. Saar on puupüsti ehitisi täis, mis kasutavad enam vähem ära iga vaba ruutmeetri. Ükskõik kuhu ei vaataks, on näha mingis staadiumis pooleliolevat ehitust. Siin on kõik olemas: ATM-d, baarid, ööklubid, minimarketid, lõputul arvul hotelle jne. Kes siia kord juba pidutsema on tulnud, siis ütleme nii, et igav ei hakka. Kes aga tuleb siia ürgset loodust nautima, peab natuke pettuma. Kui tunned end siinkohal ära, siis jäta parem Phi Phi-le minemata :D
Muidugi teha on siin nii mõndagi. Kui juba siia tuldud sai, siis pidin ikka saare põhimõtteliselt risti-rästi läbi käima, sest need väiksed nurgatagused on pahatihti just need kõige huvitamad kohad. Ja saare kõige kõrgemas punktis avanevad vaated on tegelikult juba väärt sinna saarele minemist.
Saarele jõudes avaneb kohe selline vaatepilt: esimene mõte, mis pähe kargab on, kuhu ma sattunud olen?
Tundub olevat tüüpiline tai stiilis uusarendus ehk siis hästi palju putkasid võimalikult üksteise lähedale :D
 |
| Laevadega veetakse eritehnikat kohale |
Tüüpilised Phi Phi Doni tänavad:
Siin saab teha ka ühepäevaseid paadiekskursiooni lähedal asuvatele naabersaartele, mille isegi ära proovisin,
kuna päev otsa õlleuimas kuskil rannas vedelemine pole päris minu teema.
 |
| Väljasõit võib alata. Ilm oli ilus |
 |
| Sätib lippu. Auasi ikka |
 |
| Vesi oli vähemalt selge |
 |
| Järjekordne long-tail |
Edasi võis sõit alata Ko Phi Phi Leh suunas. See koht on igaveseks jäädvustatud filmimaailma ajalukku,
kuna sel saarel asuval Maya rannal filmiti linateos "The Beach" Leonardo DiCaprioga peaosas.
Teate küll, noh, see film, kus rootsi poisid haide poolt rapitud saavad :) Mitte et siin haisid oleks tegelikult...
 |
| Pärastlõunane liiklus päris tihe |
 |
| Viskasin korraks silma looja |
 |
| Need vaated... |
 |
| Kapten lasi ka silma looja ja ajas oma noore poja kurssi hoidma :D :D |
 |
| Maya beachile me otse ei läinud, vaid tegime väikse matka saare teisest küljest |
 |
| Kes matkata ei tahtnud või ei julgenud, need said paadiga otse rannale |
 |
| Official entrance :) |
 |
| Eksida eriti ei anna |
 |
| Juba paistab... ja briti turistid ka paistavad |
 |
| Be hold - this is the place where movie history was made :D |
 |
| Täiesti tavaline rand ju IMO |
Kuna ükski hai ei nõustunud ühtegi briti turisti ära sööma ja mul hakkas igav, panin jooksuga tagasi alguspunkti, sest seal oli ka veel must-do klõpsimist:
Nii, tulles nüüd tagasi põhisaare Doni juurde, siis üles vaatepunkti pääsemiseks tuleb otse loomulikult paarikümne bahti võrra kukrut kergendada. Mis sest, et päkapiku mütsiga noored näitsikud lubavad sooja vastuvõttu, tõkkepuu on ikka ees :D
 |
| Algul oli ilm veits sombune, aga selgines järgneva 15 min jooksul kiiresti |
 |
| See väike rannariba,mis kahte lahte eraldab, ongi saare tsenter. Seal asub põhimõtteliselt kogu majutus, toitlustus, ööelu jne |
Don öö hakul:
Üks asi, mis mulle sel saarel meeldis, oli siinne huvitav jäätiste valik. Ja kes ei tahaks sellise kuuma ja niiske ilmaga jahutavat jäätist süüa...
Koh Phi Phi soovib reisijatele kenasti ka head teed.
Ees ootab Railay Beach.
